Rahvuskonservatiivist teoloog ja näitleja Malle Pärn kirjutab järelmeenutavalt rändepaktist, meeleavaldusest Toompeal, provokatiivsetest “seksuaaldemokraatidest” ja Rainer Vakrast eraldi.
“Ma ei suuda mõista inimesi, kelles see ülemaailmne migratsioonileping hirmu ei tekita. Sest see, millele allumist selle leppega nõutakse, on tõepoolest lähiajaloo kohutavaim düstoopia. Olgu Ossinovski tänatud, et ta meile selle termini lauale tõi.
Ainult väga rumal inimene võib öelda, et ta ei karda tsunamit, ja jääb paigale, kui ühiselt korraldatakse inimeste ohtlikust paigast äraviimist.
Raske on täpselt ära arvata, miks meile valetatakse, miks meie juhid on migratsioonitsunamile alla andnud. Kui ma seltsimees Vakralt Toompeal küsisin, kas talle on ka antud selle leppe läbisurumise eest 200 000 eurot, vastas ta väga ägedalt: nii väikse raha eest ei liigutaks ma lillegi.
Kas anti siis palju rohkem?
Või teavad nad kõik, et see, mille vastu rahvas tahab võidelda, on nii suur ja võimas, et sellele on mõttetu vastu hakata? Kas nad on ise sellest nii ära hirmutatud, või on nad tõepoolest mingite keemiliste või elektrooniliste vahenditega ümber tehtud?
Kuidas me saame sellises olukorras öelda, et kolli kapis ei ole ja meil ei ole midagi karta? Et olgem vaid rõõmsad ja tehkem seda, mis kõrged isandad käsivad. Pidu katku ajal?
Aga eestlane on ikka olnud tõrges ja kangekaelne. Ei ole teda mõisatallis peksasaamine sugugi vastuvõtlikumaks teinud sellele, mis tema meelest on vale, ülekohtune, ebaõiglane või lihtsalt rumal ja mõttetu.
Kas Tarand pandi ühe ringkonna esinumbriks selle tingimusega, et ta korraldaks rahva tähelepanu tõsistelt probleemidelt kõrvalejuhtimiseks ühe kena väikse skandaalikese? Või saadeti ta ekstra selleks Brüsselist kohale, ja selle juhmi häppeningi taga on lausa rahvusvaheline režii? Vandenõuteooria?
Kui ma Toompeale jõudsin ja nägin seal juhtivaid sots(seksuaal)demokraate, siis olin ma meeldivalt üllatatud. Ma olen alati olnud avatud inimesi ümber hindama, kui selgub, et nad on paremad ja targemad, kui ma olen seni arvanud.
Ent peagi pidin pettuma. Mina, naiivne inimene, oletasin, et nad olid tulnud KUULAMA, mida nende vastu protestijatel öelda on. Ei olnud. Sotsid olid välja tulnud selleks, et ikka ISE rääkida.
Rahvas ei tahtnud neile sõna anda, ent paljud kippusid isiklikult nendega rääkima, nemad vastasid, pikalt ja tühjalt, nagu profipoliitikud ikka, aga sealjuures väga valjusti. Ei usu mitte, et nad kedagi seal platsil suutsid ümber veenda.
Martin Helme kõneles, ja mina tahtsin teda kuulata. Melu suursotside ümber segas. Püüdsin neid korrale kutsuda, ütlesin Rainer Vakrale, kes mu lähedal seisis: “Kuulake ometi esinejat, ärge lärmake!” Ta haaras üsna tugevasti mu käsivartest kinni ja kordas: “Ta valetab, ta valetab, ta valetab…” Mina vastasin: “Teie valetate, mitte tema.”
Küsisin: “Kas teile üldse ei lähe korda see, mis siin toimub?” Ta vastas väga emotsionaalselt, midagi taolist, et läheb küll korda ja sellepärast ongi meil vaja selle paktiga ühineda, et me ei oleks oma probleemidega üksi, ja nii edasi, pikk tiraad neid tüüpilisi poliitvalesid.
Miks ta mind haardesse võttis? Ehk selleks, et mulle lausa füüsiliselt oma mõtteid peale suruda? Oleksin võinud Vakra “vägivallast” ka väikse skandaalikese kokku punuda. Aga mina ei ole Tarand. Keegi oli meie mõttevahetust pildistanud, seda püüti isegi levitada, aga mina, narrike, hoopis kaitsesin Vakrat.
Mina võtsin selle intsidendi füüsilist aspekti huumoriga. Ma oskan vahet teha sääse ja elevandi vahel. Kahetsesin seda kaitsmist siis, kui Vakra sotsiaalmeedias ropendades ekrelasi sõimas. Et nad olevat “totakad töllid” ja olevat poliitika “sügava s.. sisse tirinud”.
Roppused justkui kuuluksid sotside igapäevasesse kõnepruuki? Kurb. Minu jaoks ei ole sellised inimesed usaldusväärsed. Uulitsapoiste keel? Poliitik peaks olema haritud filosoof, mitte laadaline. Mina ei taha usaldada selliste hariduseta ropendajate kätte oma lastelastelaste tulevikku.
Veel üks pügal allapoole. Tõepoolest, labased ropendajad riigikogus??? Kes kõlavate sõnadega teiste eksimused hukka mõistavad, aga enda omi üldse ei taju ega tunnista?
Ah et see leping ei ole siduv? Seda valet on juba korduvalt ümber lükatud, aga selle läbisurujad istuvad kindlalt oma dogmades. Jah, eesti keeles öeldakse meile, et see ei ole siduv, aga seal on ju kohe alguses öeldud, et selle täitmisel tuleb lähtuda inglisekeelsest, mitte eestikeelsest leppetekstist. On ikka veider küll, kui üks rahvas nõustub valesti tõlgitud lepinguga, aga kohustusi hakkab täitma inglisekeelse lepingu järgi, mis ON siduv.
Väljend, mis on eesti keelde tõlgitud “ei ole õiguslikult siduv”, seisab seal presents NON- LEGALLY BINDING. See non-legally võib tähendada hoopis seda, et see on õigussüsteemist ÜLE, mitte väljaspool. Peaks niisiis, eesti keeles olema: ON mitte-õiguslikult siduv.
Kas see on kogemata tehtud viga? Ei usu. See on nimme tehtud viga, et hajutada arukate inimeste vastuseisu selle lepinguga ühinemisele. Või sellele vastuseisjaid naeruvääristada, et mis te sõdite lepingu vastu, mis meid mitte milekski ei kohusta, mis ei ole siduv. Loomulikult tekib siit vastuküsimus: kui ei ole siduv, kui millekski ei kohusta, siis miks te nii hüsteeriliselt seda läbi surute?
Räägitakse “ränderaamistikust” – jah, frame on “raam”, aga framework on pigem võrgustik, süsteem, karkass, koostööseadustik, kohustustekogum, koguni konstitutsioon – vaata et uus globaalne põhiseadus, millele allutatakse kõikide riikide omad seadused!
Sellest kirjutas Helen Hääl*, et “kohustused” – commitments – on meil tõlgitud “pühendumusteks”. Ikka selleks, et pehmendada selle mõju asjatundmatutele inimestele, valetada, manipuleerida, demagoogitseda, ja müüa veelkord maha Eesti suveräänsus. Miks muidu on selle läbisurumine nii Brüsselis kui siin nii hüsteeriline?”
* Helen Hääl 25.11 EPL/Delfi “Rändelepe on välisministeeriumi tõlkes kaduma läinud. Eesti võtaks kohustusi, mitte lihtsalt ei pühenduks.” http://m.epl.delfi.ee/arvamus/article.php?id=84551035&