28.02.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Kes küll on veel nii rumal, et kontrollimata usub seda, mida liberaalne düstoopia oma ketikoerte kaudu talle kõrva karjub?
Eestlane peab tänapäeval olema vähemalt kakskeelne, kui ta tahab aru saada, mis toimub meie päevapoliitikas ja meedias. Ta peab oskama lisaks oma emakeelele ka karjääripoliitikute kohustuslikku kantseliiti. Ja see areneb tänapäeval päris kiiresti.
Liberaalide uuskeel on vallutanud ametliku ehk õukonnameedia.
Teadlik valija peab hoolega jälgima konservatiive laimavate parteide käitumist, et mitte lasta end ära petta valelikest loosungitest ja vastaste kohta levitatavast laimust.
Globalistide-võltsliberaalide peamiseks relvaks on vastastele, tegelikult normaalsetele arukatele inimestele inetute siltide pealekleepimine. Nad loovad selleks vahel isegi uusi termineid.
Kõigepealt toodi sisse „retoorika“. Jah, heas mõttes võib tõesti EKRE juhtide esinemist nimetada retoorikaks, sest ükskord ometi on poliitiku jutul mõte sees ja see kõlab eesti keeles, mitte nõukogulikus tühikantseliidis!
Sest retoorika hõlmab suulise ja kirjaliku kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.
Retoorika on ju kõnekunst, oskus avalikult kõnelda. Retoorika on sõnaseadmise abil veenmise kunst.
Ent Õigekeelsuse sõnaraamat annab lisaks ka sellise võimaluse: ilukõne, ilusad sisutud sõnad. Seda liberaalid vaevalt silmas peavad, kui EKRE juhtide retoorikast räägivad, nende meelest on see ikka räige ja viisakale poliitparnassile sobimatu.
Selles mõttes võiks pigem liberaalide sõnavõtte retoorikaks nimetada, ehk täpsemalt: see on kõik tühipaljas retoorika, millel pole tõelisusega midagi pistmist.
Sõbrad, mitte EKRE retoorika ei ole räige, vaid meie tegelikkus on räige, sellest ei saagi kenasti rääkida! Ärge ometi tapke sõnumitoojat, ise samal ajal poputades neid, kes tahavad Eesti kindlate kätega ära hävitada!
Kas tühikantseliit ja poliitiline laim on paremad kui valus tõde? Võtke EKRE retoorikat kui äratusekella helinat, mis võib olla hetkel ebameeldiv kuulda, aga mis teid ometi unest üles äratab!
Vähe sellest, et konservatiive juba ammugi sõimatakse „natsideks“, „paremäärmuslasteks“, „populistideks“, nüüd on nende mõtted sildistatud „jutupunktideks“. Ja loomulikult tulevad need „jutupunktid“ otse Kremlist ja Putinilt? Ju nad teavad?
See on tegelikult väga hea termin. Nagu „düstoopiagi“, mille meile andis sots Ossinovski. Tema nimetas düstoopiaks rahvusriiki, tegelik düstoopia on see, milles me praegu elame ja milles edukalt progresseerume: liberaalne režiim.
Jälle näitavad liberaalid tegelikult näpuga enda peale, jälle annavad nad hea sõna, mis paljastab meile nende endi käitumise allhoovusi.
Jälle sobib see ideaalselt liberaalide endi mõtteavaldustele, kus ei ole ei sisu ega mõtet, ongi vaid liberaalide (või ka Brüsseli) valmisküpsetatud jutupunktid.
Jutupunkt on ilmselt mingi kindel moodul või vormel, mis kuulutab mingite ideoloogide valmismeisterdatud dogmasid või propagandistlikke valesid. Eks koosne ju kogu karjääripoliitikute udukantseliit teatud jutupunktidest, millest nad ise ei tarvitsegi aru saada?
Jutupunktid tähendavad ju seda, et inimene ei räägi oma mõtteid, sest ei suudagi ise mõelda, vaid kannab ette mingeid päheõpitud vormeleid. See on nagu robotisse sisestatud programm, millest väljaspool robot ei ole suuteline orienteeruma.
Nõnda võiks jutupunktiks nimetada igat karjääripoliitiku tühifraasi või ka mitmeid kordi korratud valet. Või kolleegi sõimamist. Nõnda saaks lausa leksikoni koostada erinevate poliitikute omavahel väga sarnastest jutupunktidest. Ja isegi nimelistest jutupunktidest.
Ja üks tähtsamaid jutupunkte ongi see, et EKRE pidavat kordama Kremli jutupunkte, et EKREl ja Kremlil olevat ühised põhimõtted ja huvid.
Ei vaja EKRE ega SAPTK mitte kellegi (ammugi mitte kremli!) valmisvormitud “jutupunkte”, mõlema tegutsemise ja avalike mõtteavalduste aluseks on normaalsete inimeste adekvaatne reaalsustaju, terve mõistus ja läbi raskuste selles hulluksläinud maailmas alleshoitud mõtlemis- ja analüüsivõime. Ja elu jooksul kogutud teadmised. Ja rikkumata moraalne kompass.
Aga liberaalidele ei ole võimalik mitte midagi mõistlikku ära seletada, nemad kordavad ikka seda, mis neisse on sisse programmeeritud. Nagu katkiläinud grammofoniplaat, millel nõel üht fraasi pidi ringiratast käib.
Primitiiv lähtub teiste hindamisel alati iseendast, varas ju usub, et kõik varastavad, valetaja, et kõik valetavad. Kui liberaal jagab jutupunkte, siis usub ta, et ka teised jagavad jutupunkte.
Konservatiivide tegevuse aluseks on armastus Eesti vastu! Kaastunne oma kannatava rahva vastu, mure meie tulevaste põlvede saatuse pärast. Ja kirglik soov Eesti riik, eesti keel ja kultuur ja eestlased haritud rahvusena alles hoida!
Just see ongi see, mis liberaali kõige rohkem vihale ajab. Ja see, mis liberaali vihale ajab, on “vihakõne” ja peab olema karistatav!
Valeterminite kasutamine valusale kriitikale siltide peale kleepimiseks on tõesti muutunud juba naeruväärseks.
Me võime taevani ulatuvates tähtedes meie liberaalidele selgitada, mida tähendab “äärmuslane”, nad ei saa sellest aru. Sest nad on ise äärmuslased, nad on ammugi normaalsest suhtlusest kaugele kõrvale kaldunud ja sellepärast kleebivad oma vastastele silte, mis ideaalselt sobivad neile endile.
Kuna neil ei ole oma (kinnis)ideede ja dogmade õigustamiseks argumente, siis tarvitavad nad nende läbisurumiseks võimu ja vägivalda. Nagu ikka äärmuslased ja terroristid. Meie ideoloogiaustavas meedias aina plahvatavad nende primitiivsed haisupommid.
See viimane oli eriti vastiku haisuga. Iga mõistlik inimene sai aru, et selle Prigožini luuluga tulistas reform endale jalga. Kes küll on veel nii rumal, et kontrollimata usub seda, mida liberaalne düstoopia oma ketikoerte kaudu talle kõrva karjub?
Malle Pärn