21.03.2016
malle pärn
Kirjutasin selle artikli juba ammugi, ja pakkusin ka ajelehtedele: ei tahtnud seda ükski. Olen ilmselt peavooluideoloogide poolt lootusetult maha kantud, kindlalt keelatud autorite nimekirjas. Niipalju siis sõnavabadusest. Aga artikkel on selline:
Nii tore on lugeda kõiki neid kõlavasõnalisi üleskutseid, et aitame ometi neid kaugeid ligimesi, kes on nii palju kannatanud, kes on kodumaa maha jätnud, ja kes tahavad siin meie abiga mõnusat elu elama hakata.
Hale süda on hea asi, aga inimene vajab maailmas ellujäämiseks midagi veel. Ta vajab TARKA südant, mis oskab vahet teha tõelise abivajaja ja omakasupüüdliku ning tänamatu ärakasutaja vahel.
Kui alustaks natuke ligemalt: pööraks kõigepealt tähelepanu meie oma pagulastele, neile, kellelt pank on ära võtnud kodu, kes on pikka aega olnud töötud, vaesuses, kes ei jõua maksta üüri, elektrit, kellel pole raha, et lastele toitu osta, kes on vanaduses üksi ja väetiks jäänud, kes tahavad perekonda luua, aga ei ole oma kodu, kus seda luua ja nii edasi.
Meil kogutakse aina annetusi mingite meditsiiniaparaatide ostmiseks, see raha peaks küll tulema puhtalt riigi kassast. Meditsiin peaks endastmõistetavalt olema riiklik ettevõtmine, nagu ka haridus (lasteaiast alates) ja korra-ning õiguskaitse.
Miks meil ei koguta raha vaeste toetamiseks? Ja mitte selliselt, et anname sularaha kätte või söödame korraks jõuluajal kõhu täis, see on ühekordne abi, mis jätab selle inimese tuleviku ju ebakindlaks. Ehitame näiteks mingi vabriku, rajame ühismajandi koos ühiselamuga? Et inimestel oleks kodu ja töö, mis neile mingi kindlusetunde annaks. See oleks juba oma riigi rajamise moodi, kas pole? Korraldame ideede konkursid, uskuge, meil on palju andekaid ja arukaid inimesi! Miskipärast ei lasta neid kuskile juhtpositsioonidele…
Teen seega konkreetse ettepaneku, kõigepealt nendele kaastundlikele ja sallivatele, kes tahavad siia tuua uusi vaeseid teistsuguste kommete ja kultuuriga, seejärel parteidele ja nende tuumikuile, riigikogulastele, valitsuseliikmetele, kõigile kõrgepalgalistele, pankadele ja pankuritele, välismaistele ettevõtetele, kes tarvitavad meie inimesi oma tootmises, aga kes oma kasumid siit välja viivad, – asutage fond MEIE OMA vaestele ja kodututele. Olgu selle nimeks kodufond või solidaarsusfond. Jah, olgem solidaarsed, nagu Euroopa meilt nõuab! Olgem sallivad ja hoolivad. Aga alustame kõige lähematest! Remontige kogutud raha eest ära mingid mahajäetud majad kuskil pooltühjaks jäänud külades, neid on piisavalt palju, – andke neile tasuta kasutamiseks maatükid. Rajage kogukonnad, kes võiksid kasutada näiteks ühiseid põllutöömasinaid. Pole vaja mingit euroremonti, lepime sellega, et oleks elamisväärne keskkond, ilma absurdsete ettekirjutusteta sealt Euroopa heaoluparadiisist.
Jah, see kõlab uute kolhooside moodi, aga eesti ajal olid ju ka ometi ühismajandid olemas? Kolhoos on ju kollektiivne majapidamine, kogukond? Eks ole parem olla väärikas osaline kolhoosis kui tarbetu, kodutu, põlatu ja töötu kapitalistlikus eraomandis? Eesti on nii väike, siin tuleks rohkem tegelda kogukonnaelu arendamisega. Ja keskvalitsus peaks seda toetama, mitte rumalate piirangutega takistama. Maapiirkonda tuleb ehitada, mitte likvideerida.
Ja kui me sellega oleme hakkama saanud, kui meil pole enam ühtki kodutut perekonda, ühtki nälgakannatavat last, siis astume järgmise sammu. Siis hakkame vastu võtma kuskilt mujalt sõja jalust põgenenuid, aga ikka ainult neid, kes seal tõepoolest ohus on. Ja ikka sama süsteemi järgi: laseme neil endale siin ehitada kodud, ja anname maatükid, kui nad seda harivad, ja ennast elatada suudavad, siis võivad nad siia jääda ja meie kultuuri ja tänavapilti “rikastada”. Sest me peame neist lugu, ei suhtu neisse kui mingitesse almusi kerjavatesse õnneõngitsejatesse…
Ja teeme ISE seadused nende tarvis, lükkame kõrvale need rahvusvahelised rumalused, mis on koostatud tingimuste järgi, mida meil EI OLE ega saa niipea olema. Vähemalt mitte niikaua, kuni kindlalt võimul püsivad needsamad parteid, kes meie vaesuse on loonud.
Esimene oluline seadus on, et kõik võõrad, kes siia tulevad, täidavad meie seadusi, et nad austavad meie kultuuri ja tavasid, et nad tee kohalikele elanikele kurja. Kes seda seadust ei täida, saadetakse kohemaid koju tagasi.
Küll oleks tore, kui meie valitsejad ka ükskord hakkaksid aru saama, kus nad elavad. Eesti ei ole Brüsseli agul ega Euroopa kolgas. Eesti on MEIE kodu. Ainuke maailmas.