EKRE poliitik Margus Kukk pöördub president Kersti Kaljulaidi poole, saamaks teada, kumba kahestunud riigipea isiksusest peaks ta eeskujuks võtma.
„Proua president! Olen kuuekümneaastane Eesti kodanik, kes on keskmisest aktiivsem poliitikas kaasalööja kogu oma teadliku elu olnud. Ametlikus poliitikas saab varsti kaks aastat tegutsetud.
Olen teie mõtete ja üleskutsetega kohati nõus. Oleks tõesti vaja vihavaba ja siduvat Eestit ehitada. Tahaksin kõike seda ka ise oma tegudega toetada. Just sellepärast tuleb kogu elu tarkust koguda, õppida ja eeskuju võtta.
Nüüd tekibki küsimus kellelt ja millist eeskuju siis ikkagi võtta? Äkki aitate teie kui pikema kogemusega poliitik mind selles raskes küsimuses?
Mul on kaks eeskuju tänapäeva poliitikataevas. Üks on siduvale, sallivale ja andestavale ühiskonnale rõhuv poliitik, kes seisab viha ja vaenu külvava tegevuse vastu. Toob samuti esile mõningate valitsusliikmete retoorika, mis peaks muutuma! Olen nõus sellegi üleskutsega.
Ja andestamisvõimet on see poliitik vägagi väljendanud. On ju head näited sellest kaitseministeeriumi asekantsler Margus Kolga lugu, kes korruptsioonis kohtu poolt süüdi mõisteti, kelle tööarvutist lapspornot leiti, aga lõpuks kokkuleppe menetlusega asi lõpetati. Mees sai andestuse ja koha ÜRO Julgeolekunõukogu Eesti ülemaailmse kampaania juhi kohale.
Või Tiit Ojasoo, kes naisepeksjana kohut käis, tema puhul ka sõlmiti kohtus leppimismenetlus ning mees sai andestuse ja võimaluse lavastada Eesti 100 juubelipidustusürituse.
Nagu aru saite, olite see teie, Kersti Kaljulaid. Kiiduväärt eeskuju proua president! Inimene sooritad kuriteo, sai karistuse ja lõpuks ka andestuse.
Aga mul on ka teine eeskuju: tänase seisuga samuti kõrgel kohal töötav poliitik, kelle politsei 1. aprillil 1995. aastal eemaldas autoroolist alkoholi jääknähtudega ja juhtimisloata.
Kandidaat presidendivalimistel, kes küsimusele, kas ta peab ennast pädevaks kõikides teemades, millega tuleb tööalaselt kokku puutuda, andis vastuseks, et ju tuleb pädevust teeselda, seni kuni asi teoks saab!
Kes aprillis kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal astus rahva poolt valitud riigikogu saadikute ette loosungilise riietusega ja mõistis iga kehaliigutusega hukka ministrikandidaadi, kelle suhtes hetkel ei oldud alustatud ei uurimist ega kohtuistungit kehalise väärkohtlemise alal. Olid vaid kellegi poolt välja käidud väited.
Ka annab see poliitik igal võimalusel välismaistele uudisteväljaannetele halvustavaid hinnanguid oma riigi valitsuse ja kodanike suundumuste kohta. Ka see olete teie, proua president!
Siit minu kui poliitiliselt karjääril komistades kõndima õppiva inimese küsimus: kumma poliitiku kõrgkuju peaksin endale eeskujuks võtma, et riigi tulevik oleks parem ja ilusam kui praegu? Või peaksin minagi sõltuvalt olukorrast olema silmakirjalik, kahepalgeline, kaksikmoraali lugev omavalitsuses töötav poliitik?“