Kui mari põlisusundi preester Albert Rukovišnikov oli noor poiss, käis ta vanaemaga öö varjus salaja hiies ohvritalitusi pidamas. See oli ohtlik aeg, kuna nõukogude võim kiusas taga kõiki usundeid. “Tuli miilits – võitlevad ateistid ja kommunistid. Nad lõid ümber meie katlad ja ajasid meid minema,” jutustas Rukovišnikov.
Loodususku marid on kaua pidanud taluma Vene võimude repressioone. Kui Ivan Julm vallutas Marimaa, püüti maride põlisusku asendada kristlusega. Marid on aga oma traditsioonidele senini truuks jäänud. Hiljuti püüdis fotograaf Raffaele Petralla nende pühad talitused fotoseeriasse “Mari rahva paganlik ilu“.
Volga jõe kummalgi kaldal asub umbkaudu 500 püha hiit, kus marid käivad oma jumalate poole palvetamas. Hiites kõlavad preestrite madalahäälsed laulud ja ohvritalituste kirvehoobid. Kateldes keevad haned, kes on maride jaoks pühad linnud: käivad nad läbi ju kolme eri maailma, maismaa, taeva ja vetevallaga.
Rituaali käigus palvetatakse Jumo, valge metsajumala poole. Jumo on maailmaruumi valitsevate kõrgeimate seaduste looja.
Iga pere toob ohverdustalituseks kaasa hane. Enne talitust on oluline, et haned oleks rahulikud ja leplikud. Hanesid rahustatakse kaseokstest kerkiva mõnusa suitsuga.
Pärast ohvritalitust keedetakse haneliha suurtes kateldes ja süüakse kohapeal.
Marid Tonšajevo külas traditsioonilist muusikat esitamas.
23-aastane Tonšajevost pärit Nataša kannab oma vanaema õmmeldud mari rahvariideid.
Austus looduse vastu läbib mari kultuuri ja valitseb nende elu üle. Puidutööstus tõotab küll suurt kasumit, aga mari südametunnistus ei luba sellega tegeleda. “Puu sees elab hing, kes on siirdumas ühelt arenguastmelt teisele. Kui sa langetad puu, tapad sa elusolendi,” räägib preester Vitali Tanakov. Marid ei müü ka vett, kuna see tähendaks nende jumala ühe esinemisvormi müümist. Sestap on enamik maridest põlluharijad.