20.05.2019
Marina Kaljuranna läheduses ei paista ainsatki sinimustvalget lippu, küll aga punalipp ja vikerkaarelipp.
Praegu räägitakse palju Marina Kaljuranna populaarsusest, mis põhineb valdavalt siiski tema ülesupitamisel peavoolumeedia poolt, ja sellel, et suhteliselt veatuna tunduva poliitiku taustast teatakse vaid esiletõstetud positiivseid momente.
Ometigi on Marina Kaljurand üks neist poliitikutest, kes toetab just seda liini, mida on Eesti valitsus siiani Euroopas ajanud ja mis on sügavasse kriisi sattunud – seda näitab konservatiivsete jõudude suur eeldatav edu Euroopa Parlamendi valimistel, mida kardavad kangesti ka praegused Euroopa Liidu ummikusse viinud liidrid, nagu Euroopa Komsijoni president Jean-Claude Juncker.
Eesti inimestele ei tundu pärale jõudvat see, et Marina Kaljurand ei lähe sinna Eesti huve kaitsma, vaid sotside fraktsiooni liikmena hakkab ta globalismi ja multikultuursust juurutavate seadusaktide poolt hääletama. Kui Eestimaa on ta “naša Marina”, siis Strasbourgis saab tast sotsialistlik poliitkomissar.
Inimesed ei tea Kaljurannast paljutki. Näiteks seda, et 2015. aasta keelefoorumil pidas ta inimõiguste rikkumiseks nõuet, et pagulased peaksid eesti keelt õppima. Nad ei mäleta, et Kaljurand on hoidnud liberaalide ehk Reformierakonna lähedusse, kuid nüüd on temast saanud sots, mis näitab maailmavaate puudumist. Kellelegi ei meenu enam see, kuidas Kaljurand lahkus õhtul välisministri kabinetist ja teatas siis Rõivasele, et ei kavatse enam tööle tulla, sest hakkab presidendiks (kelleks teda siiski ei tahetud). Kuidas sellist selgrootut poliitikut üldse usaldada saab?
Mitte midagi ei näita ka see, et pronksiöö ajal oli Kaljurand diplomaadina vene marurahvuslaste poolt rünnatavas Moskva Eesti saatkonnas – rünnati ju saatkonda kui “fašistliku” riigi esindust, mitte saadikut, sest vaevalt keegi ründajatest Kaljuranna tegevusest üldse midagi teadis.
Eesti kui rahvusriigiga pole Kaljurannal mingit pistmist. Alljärgnevalt väike ülevaade raamatust “Sotsid. Interrinde teine tulemine.” Ehk siis kannavad sellised poliitikud nagu tema, aga ka Jevgeni Ossinovski, Kristina Kallas ja Raimond Kaljulaid suuresti edasi Interrinde ideoloogiat.
“2016. aasta presidendivalimistel toetasid sotsid peale enda kandidaadi, Eiki Nestori, läbikukkumist, paremliberaalse Reformierakonna ühe tiiva kandidaati, Marina Kaljuranda, kes pärineb, nagu mitmed teised sotside juhtfiguuridki, perekonnast, kus eestivastasus ulatub põlvkondade taha. Kuigi ta oli vaieldamatu peavoolu meedia lemmik, kes püüdis luua temast rahvasoosiku kuvandit, kukkus ka tema valimistel läbi.
Tänaseks on Kaljurand juba sotside kaitsva tiiva alla võetud, SDE liikmeks astunud ja kandideerib 2019. aastal nii Riigikogu kui Europarlamendi liikmeks. Tema ema, Vera Rajevskaja, töötas aastakümneid ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse esimeses osakonnas, kuhu võeti vaid kontrollitud ja okupatsioonirežiimile lojaalseid inimesi ning mis tegutses NSVL-i julgeolekuorganite käepikendusena ehk siis, ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) range kontrolli all. Täna Venemaa poolt okupeeritud, Narva jõe taga asuvas Komarovka külas elanud Kaljuranna vanavanemad Aleksander Rajevski koos abikaasa Aleksandraga olid juba esimese Vabariigi ajal seotud NKVD-ga. Lisaks NSVL huvides spioneerimisele oli Aleksander tavaline kelm ja pisisuli, kes sai vanglakaristuse ka Eesti passi varguse eest.
Kaljurand toetas välisministrina aktiivselt loovutusliku, põhiseadusevastase ja Eestile äärmiselt kahjuliku, uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimist ning väitis Riigikogus uue piirilepingu ratifitseerimise teemalisel arutelul, et see andvat meile kindlust, et Venemaal pole siis meie riigi vastu territoriaalseid pretensioone. Mingeid ratsionaalseid selgitusi, kuidas kontrolljoone ümbernimetamine piiriks meile kindlust annab, muidugi ei järgnenud. Kaljurand kuulutas paatoslikult, et: „Piirilepingute sõlmimine ei muuda meie suhtumist Venemaa agressiooni. Lepingute sõlmimisega ei tagane me oma põhimõtetest ega väärtustest.“
Hetk hiljem lükkas ta oma sõnad ise ümber, esinedes EKRE küsimuste peale sisult äärmiselt absurdse, aga ilmselt avameelse avaldusega, milles ta kinnitas, et Narva tagused alad ja Petserimaa ei olevatki okupeeritud. „Mina seda okupatsiooniks ei nimetaks“, ütles ta. Seletada, kuidas Saaremaa suurune maatükk ehk 5,2% Eesti territooriumist Vene Föderatsiooni kätte sattus, ta ei osanud, ütles vaid, et kui kunagi oligi okupeeritud, siis enam ei ole (sic!). Väga huvitav oli ka tema seisukoht, et ta ei kavatsegi nõuda Venemaalt okupatsioonikahjude kompenseerimist, ehk siis täita 2004. aastal vastu võetud Riigikogu ja 2005. aasta valitsuse otsuseid, millega pidid tegelema Justiits- ja Välisministeerium. Seda kinnitas ta isegi Vene uudisteportaalile Interfax 06. detsembril 2015. aastal.
Seda, et 5,2% Eesti territooriumit on ka täna okupeeritud ja annekteeritud keeldus Kaljurand järjekindlalt tunnistamast. Jätkuarutelul Riigikogus, kui EKRE saadikud temalt selle kohta aru pärisid, väitis ta ignorantselt rahvusvahelist õigust väänates, et: „Okupatsiooni ja anneksiooni mõisted ei ole ainult juriidilised terminid, vaid neil on ka poliitiline külg. Poliitilist külge saab vaadata, arvestades riigi ja valitsuse käitumist ning praktikat. Meie praktika alates 1994. aastast on järjepidevalt olnud neid territooriume tagasi mitte nõuda ja territoriaalseid pretensioone Vene poolele mitte esitada.“
Isegi kui neid alasid tagasi ei nõuta, ei muuda see okupatsiooni ja annektsiooni fakti kuidagi olematuks, ei juriidiliselt ega poliitiliselt. Elementaarne loogikagi ütleb, et kui riik okupeeritakse ja okupeeriva riigi väed lahkuvad ainult osalt okupeeritud territooriumilt, siis see ülejäänud osa jääb endiselt okupeerituks. On tõesti hämmastav, kuidas keegi võib väita, et see niimoodi ei ole. Sama hämmastav on väide, justkui mõistel “okupatsioon” oleks veel mingisugune poliitiline lisamõõde, mis määrab ära, kas tegemist on okupatsiooniga või mitte. Võib-olla ei ole siis ka Krimm okupeeritud, sest Venemaa poliitiline sõnum on ju täiesti selge: nemad ei ole seda iialgi okupeerinud, Krimm kuulub neile. /…/