11.02.2020
Marko Mihkelson
Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson ütles teisipäeval parlamendi välispoliitika arutelul, et maailmapoliitika muutub aina turbulentsemaks ning Eesti senine tark ja poliitiliselt ühtehoidvat diplomaatia olevat viimaste kuude sisepoliitiliste arengute tõttu sattunud tõsise surve alla.
Juba see Mihkelsoni väide on vastuoluline – kui maailmapoliitika teeb läbi tohutuid muutusi, siis ei saa Eesti “senine tark ja poliitiliselt ühtehoidev” poliitika kuidagi samaks jääda, vaid olukordi tuleb pidevalt üle hinnata. Juba see, kuidas Euroopa Liit ja USA on viimastel aastatel kaugenenud, pluss veel USA ja NATO Lääne-Euroopa liikmed, osutab sellele, et välispoliitika ei saagi samaks jääda.
Teisena vaatab Mihkelson mööda tõsiasjast, et valimistel on tulemused ehk siis uue valitsuse võimule saades hakkavad ka välispoliitikas puhuma uued tuuled. See, mis on juhtunud, pole katastroof, sest muutused toimuvad EL-i ja eriti NATO raames, kus Eesti on Saksamaa asemel hakanud osaliselt lähenema sõjaliselt võimekamatele USA-le ja Poolale.
See, mida Mihkelson nimetab katkiseks välispoliitikaks, on tegelikult maailmapoliitika ümberhindamisest tulenev üleminekuaeg. Mihkelsoni vihjed vihakõnedele ja hirmudele panustamisele ning mitmed muud Reformierakonnale omased süüdistused pole mitte välispoliitiline reaalsus, vaid võimu kaotanud erakonna pahameel nende algatatud poliitika kõrvaleheitmise üle. Eriti kui keegi räägib avalikult maailmas reaalselt toimuvast, näiteks Saksamaa peaaegu olematust kaitsevõimest, mis RE eurokiidulaulude noodivihikusse ei mahu.
Reformierakond unustab selle, kuidas just nemad ise on välismaal halvustavaid jutte levitades Eesti mainet kõigutanud ning Mihkelson ei hakka vist iialgi mõistma seda, kuidas nende aina järelkiitev, eurolojaalne ja orjalikult alandlik poliitika, mis välistab selgete silmadega tegelikult toimuvale vaatamise, on ohuks Eesti julgeolekule.