Marksistlikes ülikoolides saadud “kõrgharidus” ei tähenda alati tarkust, vahel näitab see ajupestust

Kantar Emor viis läbi uuringu, mis näitas, et 70% küsitletutest on automaksu vastu, seda toetavad peamiselt vaid poliitoravate ja sotside valijad ning muuhulgas on kirjas, et “Toetajaid on keskmisest enam ka kõrgharidusega inimeste ja Tallinna elanike seas.”

Just kõrgharitute toetus sellistele asjadele paneb mõtlema. Juba pikka aega serveeritakse Eestis ebanormaalsete asjade puhul võidukalt kõrgharitute toetust neile kui sõnumit, et “näete, targad inimesed toetavad”. Paraku paneb see hoopis mõtlema kõrghariduse kvaliteedi peale.

Nagu mujal Läänes, on ka Eestis vist juba astutud üle piirist, kus kõrgharidus ei pruugi enam tähendada laia silmaringi, vaid just kitsendavat ideoloogilist ajupesu. Paljud Lääne ülikoolid on uusmarksistide mõju all, mis tähendab, et seal õpetataksegi ideoloogilisel alusel ning paljud “kahjulikud” alternatiivid jäetakse kõrvale. Nii tulevadki ülikoolidest välja kõrgharidusega inimesed, kes mõtlevad “nagu peab”.

Ka Eesti kõrgkoolides õpetavad punaprofessorid ja välismaised kõlalisõppejõud juba selget marksistlikku pahna ning selle tulemusel tulevad neist välja arvukad bakalaureused, hiljem magistrid ja doktorid, kes ongi õppinud soouuringuid, kliimapoliitikat, majandust ja paljut muud ideoloogilisel alusel, saamata võimalust võrrelda neid alternatiividega. Kas sellised kõrgharitud on tõesti haritud?

Just konkreetne automaksu kohta käiv uuring näitab pigem, et kõrgharitud inimesed usuvad pimesi “teadust”, sest selles kahelda ei luba neil saadud õpetus. Aga kui teadlased sõltuvad rahastusest ja poliitilistest vooludest ning on kaasa läinud “kaasaegsete” õpetustega, siis ei pruugi kõrgharidusega saadud pagas inimest enam reaalsusega kursis hoida. Ka kliimamuutustes on teadlased ikkagi väga eri meelt, sotsiaalteadustes aga on marksistlikud seisukohad vägagi silmnähtavad.

Kõrgharitute seas on toetus “uusväärtustele” tõenäoline ka seetõttu, et nad on sees globalistlikes projektides, mis annavad neile leiba ja toetavad karjääri, mistõttu nõustutakse ka seisukohtadega, mis südames ehk pole päris vastuvõetavad. Läänes oleks vist väga raske kõrgharidusega inimesel, kes ei laula kaasa LGBT agenda või kliimahüsteeriaga – teda ähvardaks kiire “tühistamine”.

Vähemalt Eesti kõrgkoolid toodavad juba “kõrgharitud” “bakasid”, kellele punaprofessorid on juba selgeks teinud, et Maa kliima kukub kohe kokku, et sugu on vaid konstruktsioon meie peades ja et rahvus on üks paha asi. Sellest ka “kõrgharitute” kõrge toetus sellele, mille peale talumees mühataks: “Mis lollus see veel on?”

Kõrgharidus on väga hea asi, mitu veel parem, aga tänapäeval peab jätkuma mõistust, et eraldada seal terad sõkaldest. Teadus aga ei jää kindlasti kõrvale poliitikast ja ideoloogilisest mõjutusest – seda oli näha pandeemia ajal, kui meditsiiniharidusega inimesed rääkisid valitsuse teadusnõukojas üht juttu, sealt lahkudes aga hoopis teist.

Uued Uudised