Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis Mart Helme välisminister Eva-Maria Liimetsalt Eesti liitlassuhete kohta – ja oleks sama hästi võinud küsimata jätta, sest peale diplomaatilise hägu sealt muud ei tulnud.
“Eesti on pidanud läbi aastate väga oluliseks liitlassuhete hoidmist – ma mõtlen seda eelkõige sõjalises, aga ka poliitilises valdkonnas, ning loomulikult diplomaatilises valdkonnas – ja seetõttu me oleme osalenud väga entusiastlikult väga erinevates sõjalistes operatsioonides. Ütleksin, et need sõjalised operatsioonid on läbi kukkunud. Iraagi sõda kukkus läbi, demokraatiat Iraagis ei ole, ühtset riiki Iraagis ei ole. Afganistanist lahkume me pärast 20 aastat lüüasaanud väe koosseisus. Võime tuua veel mõningaid teisi näiteid, nagu näiteks meie entusiastlik osalemine koloniaalsõjas Mali Vabariigis, kui seda vabariigiks võib nimetada. Kõik need on sisuliselt avantüüri tasemel sõjalised osalused, mida põhjendatakse kogu aeg sellega, et meil on vaja hoida liitlassuhteid, et liitlased tuleksid meile appi, kui meil tekib kriitiline olukord. Samas me justkui ei käsitle liitlastena niisuguseid riike nagu Ungari ja Poola. Vabariigi president viibis äsja või viibib võib-olla praegu veel Poola Vabariigis. Ja ma vaatasin eile õhtul ühist pressikonverentsi, kus Poola president väga ärritunult lükkas ümber kõik süüdistused ebademokraatlike ilmingute kohta Poola Vabariigis. Eesti on aga asunud Poola ja Ungari aktiivsete süüdistajate leeri ja me süüdistame neid kaht meile väga olulist ja meile väga lähedast riiki demokraatlike protseduuride ja demokraatlike normide rikkumises. Kas te ei näe siin vastuolu, et ühelt poolt me entusiastlikult osaleme avantüürlikes sõdades ja teiselt poolt me kritiseerime neid riike, kes reaalses ohusituatsioonis on eluliselt huvitatud meie iseseisvuse säilitamisest ja võiksid meile ka reaalselt abi osutada?” rääkis Mart Helme.
Välisministri vastus peitub suuresti Mart Helme järgmises küsimuses.
“Ega ma väga palju uut teada ei saanud peale selle, et Eesti on 2004. aastast NATO liige. Mis puutub nendesse sõjalistesse operatsioonidesse, siis te peaksite ju diplomaadina aru saama, et demokraatia viimine nendesse riikidesse on põhjustanud ulatusliku massemigratsiooni nendest riikidest. Afgaanid, iraaklased, süürlased, väga paljud teised Lähis-Ida ja Aafrika riikide inimesed on hakanud nende konfliktide tõttu, milles osalevad ka meie liitlasriigid ja mõnedel puhkudel ka Eesti, liikuma Euroopa suunas ja toonud sinna terrorismi. Nii et ma ei tea, mida me siin nüüd saavutanud oleme. Me ei ole saavutanud stabiilsust nendes riikides, aga oleme saavutanud suurema ebastabiilsuse Euroopas. Aitäh sellise suurepärase saavutuse eest liitlassuhetes!
Aga teie jutust jääb mulle ikkagi mulje, et me jaotame oma liitlased A-, B- ja võib-olla ka C-kategooria liitlasteks. Ühelt poolt on riigid, keda me mitte kunagi ei kritiseeri. Me ei julge suhu võtta kriitikat selle suhtes, et Ameerika Ühendriikides ilmselgelt ja praeguseks ka tõestatult toimusid valimispettused presidendivalimiste ajal. Seda meie ei puuduta. Küll puudutame aga Poolat, kus käib nõukogudeaegse kohtusüsteemi likvideerimine, ja nimetame seda õigusriigi printsiipide rikkumiseks. Me ei julge puudutada Hispaaniat, kus täiesti ilmselgelt on tegemist meelsusvangidega Kataloonia kontekstis. Aga me julgeme kritiseerida Ungarit, kus Ungari valitsus seisab oma rahvuslike huvide eest. Kuidas te sellist silmakirjalikku ja mitmetasandilist välispoliitikat peate väärtuspoliitika põhimõttekindlaks elluviimiseks Eesti välispoliitikas?”
Eva-Maria Liimets avaldas seepeale lootust, et rahuprotsess Afganistanis sujub ka pärast liitlaste lahkumist ja teatas, et Euroopal on mehhanisme, mis aitavad peatada ka migratsioonivoogusid Euroopa suunal. “Mis puudutab õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste kaitse ja edendamise põhimõtete täitmist, siis Eesti selles kontekstis ikkagi väga selgelt vaatab, et on nende täitmine kaitstud ja edendatud kõikides riikides, ja kui on vajadus, siis seda ka tõstatab,” lisas ta.
Allikas: Riigikogu stenogrammid