EKRE fraktsiooni nimel andis täna Evelin Poolamets Riigikogus üle eelnõu, mille eesmärgiks oli muuta õiguskantslerile ja riigi peaprokurörile seadusega ette nähtud esinduskulude väljamaksmise põhimõtteid, mille järgi makstakse esinduskulud välja esitatud kuludokumentide alusel. Nii nagu teevad seda Riigikogu liikmed.
Mart Helme tõi välja, et meil on Eestis üleüldine salastamismaania: „Tohututes kogustes produtseeritakse kõikvõimalikke koosolekute pabereid, otsuseid, mida iganes. Kõigile pannakse peale märge AK ehk “ametkondlik kasutamine”, rääkimata siis kõrgema, nagu rahvusvaheliselt võiks öelda, grifiga saladustest,“ kommenteeris ta olukorda ning jätkas: „Meil on kõik nii salastatud-salastatud, Eesti riik on peaaegu nagu salaettevõte. Kui me nüüd võrdleme – meil ikka armastatakse rääkida võrdsest kohtlemisest –, siis rahvasaadikutega võrreldes ametnike tulude ja rahade kasutamine ei ole läbipaistev.“
Helme sõnul on Riigikogu loonud kõrgetele riigiametnikele olukorra, mis mõnes mõttes on isegi alandav – nad saavad palgalisa, saavad raha, millelt ei maksta makse, millelt ei nõuta kuludokumente. „Minu meelest oleks praegu pidanud siin minu asemel olema hoopis Ülle Madise ja nõudma, et võetakse Riigikogus vastu seadus, mis nõuaks kuludokumente. Sest kui on kulud, on vaja ka aruandlust,“ põhjendas Helme seaduseelnõu vajalikkust.
Mart Helme pidas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel samal teemal ka kõne, mille siinkohal toome teieni täies mahus:
„Me kuulsime siin ikka naljakat juttu praegu sellest, kuidas komisjon otsustas eelnõu tagasi lükata, sest valitsuse põhjendused olid nii head.
Valitsuse põhjendustega oleks pidanud ikkagi debateerima ja vaidlema, kui leiti, et probleem on olemas, aga seda ju ei tehtud. Ja vaat siin me nüüd oleme. Siin me nüüd oleme.
Tegelikult on meil üks põhiseaduslik institutsioon, see on õiguskantsleri institutsioon, mis just nagu tõstetakse välja. Me oleme ka põhiseaduslik institutsioon siin, iga viimane kui üks meist 101-st, aga meie oleme täiesti teistsuguse kohtlemise objektid.
Või subjektid, kuidaspidi võtta. Meie peame kõigest aru andma, meie puhul võib kõikide asjade puhul siin süüdistada, kahtlustada, meid risti lüüa, mõnede puhul isegi kriminaalasju algatada, mõnede puhul ka mitte kriminaalasju, lihtsalt asju algatada. Aga meil on teised institutsioonid, kellede puhul see kõik ei kehti, lihtsalt ei kehti.
Ma mäletan, aastaid tagasi, see oli vist eelmises Riigikogu koosseisus, oli mul üks töölõuna. Eesti põllumajandustootjad, konkreetsemalt oli tegemist seakasvatajatega, olid väga mures oma sektori toimetuleku pärast. Seal olid kerkinud jälle teatud hinnad ja olid mingid muud probleemid neil.
Nad palusid minuga kokkusaamist. Ma sain nendega kokku ja me otsustasime pärast kokkusaamist veel jätkata vabamas vormis vestlust ja suhtlust ja läksime ühte restorani, kus ma kuluhüvitiste eest maksin selle laua kinni, nii nagu põhimõtteliselt see kuluhüvitistega on ka ette nähtud ja võimalik.
Ja üks inimene nendest küsis, et kas ta võib ka söögi kõrvale ühe õlle võtta. Ma ütlesin: “Loomulikult, milles küsimus.”
Sellest tehti pärast kuluhüvitiste kontrollimisel issand missugune jaskar! „Helme, ma ei tea mida kõike tegi. Laual oli ka alkohol!“ Tüüpiline Eesti ajakirjandus. Selle ühe pudeli õlle tegi – laual oli ka alkohol! Ja nii edasi ja nii edasi. No vaat siin see nüüd on. Ma ei ütle, et see kõik on ebaõige.
Okei, valgustame kõik läbi, selgitame kõik asjaolud välja, teeme selgeks, kas oli alkohol laual või üks pudel õlut laual, aga seesama peaks kehtima ka teiste institutsioonide puhul. Ja õiguskantsleri puhul ja peaprokuröri puhul on ju asi veel eriti pikantne selles tähenduses, et nemad justiitssüsteemi kõrgemate juhtidena peaksid näitama eeskuju. Meil ei ole midagi, mida me varjame, mida me salastame, mida me ei taha avalikkusele näidata. See on selles mõttes ikkagi väga põhimõtteline küsimus.
Ja valitsuse liikmetel ei ole siin midagi otsustada.
Kui me Riigikogus, kas või üks fraktsioon selle teema algatab, valitsus peab reageerima omalt poolt ja ütlema: jah, probleem on. Me algatame seadusemuudatused, toome need seadusmuudatused komisjoni, komisjonidesse, kui vaja on, ja seejärel suurde saali. Vaat nii peab see asi käima! Aga mitte nii, et tuleb mingi ametnik veel kõigele lisaks ja ütleb, et teie seal, sõitke pikale lainele, teil pole õigust, teil pole vajadust, ja teie olete üleüldse kummitempel. Vaat täpselt nii võib seda praegu tõlgendada.
Aga asi on ju palju hullem. Nagu ma ka oma küsimuses mainisin, meil on ju totaalne salastamismaania. Kõik on meil vähemalt AK. Kõik on meil vähemalt AK – ametkondlikuks kasutamiseks. Täiesti absurdne. Täiesti absurdne! Ja see teema on siin saalis olnud korduvalt arutelul. Mitte midagi ei ole muutunud. Mitte midagi ei ole muutunud, välja arvatud see, et asi on hullemaks läinud: AK-d on veel rohkem juurde tulnud. Mitte midagi ei ole paremaks läinud. Ja siis on meil tohutu hulk nii pimedaid asutusi, et me ei tea üldse, mis seal sees toimub. Mustad kastid, välisluure, Kaitsepolitsei.
Ega me ei tea ka väga täpselt tegelikult Kaitseväe rahakasutustest. Seal ka mingisugused isandad ise otsustavad, kuidas nad kasutavad.
Raha selle asja jaoks eraldati, aga kas me tellime need kallid asjad ja vähe või tellime odavamad asjad ja rohkem?
Arvestades ka viimase kolme aasta sõjakogemusi, kus tehnikat läheb nagu leiba rindel, iga päev virutatakse küll seal kümneid tanke ja soomukeid ja küll seal igasuguseid kümneid ja kümneid õhutõrjekomplekse, lihtsalt hävitatakse, purustatakse.
Kui me paneme linnukese kirja, nagu meil Eestis on, et me oleme ostnud kõige parema ja kõige kallima – kaks tükki –, siis need kaks tükki peavad võib-olla rindel vastu kaks päeva. Aga meil siin ei ole ka ülevaadet. Isegi Riigikontroll ütleb, et tal ei ole ülevaadet, ta ei saa aru. Ta ei saa aru!
Ja siis on meil loomulikult veel tohutu kari ametnikke, kellel on ka oma rahakott. Võtame kas või ministeeriumide kantslerid.
Neil on ka oma kulud. Me ei tea mitte midagi nende kulude kasutamisest.
Jällegi, on sisekontroll, mis just nagu peab kontrollima, aga sisekontroll teab, et kui ta tõsiselt kontrollib, siis ta varsti enam sisekontroll ei ole.
Meil on Riigikontroll, kes ütleb, et ta ei saa ju neid kõiki, iga viimast kui tšekikest ja kulukest ja taksoarvet ära analüüsida – tal ei ole selleks tööjõudu, tal ei ole selleks võimalusi –, kas see oli nüüd tööasjade huvides või ei olnud.
Ja nüüd tulebki välja niimoodi, et ainsad tolad on Riigikogu liikmed, kellede puhul on kõik avalik ja kõik kritiseeritav ja kõik maha materdatav ja kahtluse alla seatav.
Meil on 101 potentsiaalset riigivarast ja suli, samal ajal kui meil tuhanded riigiametnikud ja muud asjapulgad on just nagu kristallpuhtad ja laitmatult ausad inimesed, kellede puhul mitte mingit kontrolli ei ole lihtsalt vaja.
Kulla inimesed, see ei ole ju normaalne õigusriik!
Ja siin me näemegi, meil on ju näide pikaajalisest riigivargusest, korruptsioonist, raha kantimisest, hoolsuskohustuse mittetäitmisest Nordica näol, mida me ennustasime ette.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud ennustasid ette, kui Nordica loomine tuli, et sellega läheb samamoodi ja hullemini kui Estonian Airiga. Ei lähe, ei lähe, me oleme õppinud!
Mida te õppisite? Paremini õppisite varjama seda kantimist. Värbasite tagasi samad inimesed, kes olid juba üks kord põhja lasknud ühe asja.
Jah, head sõbrad. Teate, Georg Ots pidi ükskord andma hinnangu ühele väga viletsale lauljale. Ta läks lavale ja ta ei tahtnud öelda, et kulla sõber, ära rohkem laula. Siis ta surus sellel kätt – see oli Moskvas – ja ütles: “Net slov.” Ei ole sõnu. Ja ma lõpetan praegu täpselt samuti:ei ole sõnu.“