Väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu järel võttis sõna EKRE aseesimees Mart Helme, kes kritiseeris Eesti välispoliitika üheülbalisust, takerdumist stampidesse ja selge pildi puudumist.
“Kuulasin ettekannet väga suure huviga. Ja raske on millelegi vastu vaielda või milleski süüdistada, et kuidagi ebaadekvaatne oleks või… Jah, me oleme kindlasti olukorras, kus mõned teemad, mis vääriksid süvendatumat käsitlemist, leidsid väga pealiskaudset käsitlust. Ühele ma juhtisin tähelepanu, see on islami ekspansioon, sellega seotud julgeolekuohud, kaasa arvatud Eestis. Hiina teema vajaks kindlasti palju-palju olulisemat käsitlemist. Kindlasti on kogu meie riigi huvides see, et meie Hiina-alane kompetentsuse tase olulisel määral ja kiiresti tõuseks. Nii et põhimõtteliselt aitäh. Ja ega lugupeetud välisministril ei olnud ilmselt ka kõige kergem poliitikas uustulnukana meie ette tulla. Ma tänan teda südi esinemise eest.
Aga … Öeldakse küll, et kõik, mis oli enne “aga”, sellel ei ole mingit tähtsust. Ma siiski päris nii ei ütleks, ka enne “aga” öeldul on kindlasti sisu. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kokkuvõttes, vaatamata sellele, et kõik räägitu on tähelepanuväärne ja võib küll leida laiendatud käsitlust, kõige selle puhul mind isiklikult, inimest, kes on välispoliitika vastu huvi tundnud aastakümneid, jäi saatma mingi rahuldamatuse tunne. Kuidagi fantaasiavaene, kuidagi hall, kuidagi bürokraatlik. Innovatiivsust ei ole, teravust ei ole, konkreetsust ei ole, reageerimisvalmidust ei ole.
Maailm on praegu väga rajus muutumises. Vaatame ida poole, näeme seal tormituuli, vaatame lääne poole, näeme tormituuli, vaatame üle ookeani, näeme seal tormituuli. Aga meil nagu ei ole valmisolekut selle kõigega adekvaatselt tegeleda. Me räägime ikka sama juttu, nagu me rääkisime ajaloo lõpus. Meie ajaloo lõpp oli aastal 2004, kui me saime Euroopa Liidu ja NATO liikmeteks. Vaat siis oli meie jaoks ajaloo lõpp. Ja me räägime ikka sama juttu. Kõik teemad, kõik käsitlused, kõike seda väljendatakse nendesamade stampütlustega, mida ma olen kuulnud juba mitukümmend aastat.
Ja see praegu on etteheide. Raputame ennast lahti sellest stampkäsitlusest, sellest fantaasiavaesusest, sellest reageerimisvõimetusest kõikidele uutele väljakutsetele. See käib meie kõikide kohta, kõigi kohta, kes me siin parlamendisaalis istume, aga ka kõigi kohta, kes on diplomaatiarindel, valitsusliikmete kohta. Raputame ennast lahti. Mõtleme plaan B-dele, mõtleme plaan C-dele. Mõtleme olukordadele …
Keegi siin ütles, et kas keegi oleks osanud ette kujutada, et maailm pannakse lukku, et lennukid ei lenda, hotellid on tühjad? Keegi ei oleks osanud seda aastapäevad tagasi ette kujutada, aga nii see on. Aga kas keegi kujutab ette, et kui Hiina, kes pistis Hongkongi taskusse, noh, ajakirjandusliku nurinat ja lõrinat oli, aga põhimõtteliselt Hiina pistis Hongkongi taskusse ja mingeid negatiivseid järelmeid praktiliselt Hiinale sellega ei kaasnenud. Mis siis, kui Hiina otsustab, et ta pistab järgmisena taskusse Taiwani? Võib-olla peab väikese sõja maha, aga pistab Taiwani taskusse. Ja meie suur liitlane teisel pool ookeani Ameerika Ühendriigid teevad küll natukene kisa-kära, saadavad laevastiku kohale, ütlevad, et aga Lõuna-Koread ja Jaapanit me ära võtta ei lase. Aga Taiwan läheb.
Aga mis siis, kui see on totaalne maailma julgeolekuparadigma muutus, millel on vältimatult järelmid ka meile, arvestades meie liitlassuhteid Ameerika Ühendriikidega? Või millised on meie järelmid ja järeldused sellest, millised on meie sammud, mis järelduvad sellest? See on puhtspekulatiivne küsimus, aga see võib juhtuda.
Islamist ma rääkisin või õigemini meil oli väike teematõstatus Marko Mihkelsoni esinemise ajal. Aga ka NATO ei ole ju enam see, mis ta oli 20 aastat tagasi või 15 aastat tagasi. Me näeme, et NATO otsib uut identiteeti ja nende identiteediotsingud on otseses sõltuvuses ka sellest, missugused on Ameerika Ühendriikide välispoliitilised, julgeolekupoliitilised, majanduspoliitilised huvid. Need on nihkunud Vaiksele ookeanile väga selgelt, need on nihkunud teljele Hiina – Ameerika Ühendriigid. Ja pole seetõttu ka midagi imeks panna, kui NATO peasekretär ütleb, et me peame leidma NATO-le uued liitlased, Austraalia, Uus-Meremaa ja veel mõned riigid seal.
Mida see tähendab meile? Kas see tähendab seda, et me vajume fookuses kuskile äärealale? Et silmanurgast vaadates on näha, et seal kuskil Venemaa piiri ääres on ka mingisugune riikide rida, aga meie põhihuvi on Vaiksel ookeanil ja meie olulisemad liitlased on Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur ja võib-olla veel keegi?
Mida see meile tähendab, mida see toob kaasa, mida see teeb meie diplomaatiaga, mida teeb meie diplomaatia, milliseid samme astub? Jällegi spekulatiivne küsimus. Aga ma ei näe hetkel mitte vähimatki valmisolekut niisuguse väljakutsega tegelikult tegeleda.
Need ei ole süüdistused ega etteheited, palun seda mitte nii võtta. Need on üleskutsed näha maailma oluliselt suurema pildina, kui me võib-olla siiani oleme harjunud oma stampmõtlemises nägema.
Ja veel, me näeme, et meie suure sõbra Ameerika sisepoliitiline olukord on keeruline. Ma vaatasin paar päeva tagasi, kui need jauramised seal Ameerika senatis ja esindajatekojas käisid. Ja mind siiralt hämmastas see raev, mis paiskus pärast läbikukkunud katseid ametist lahkunud presidenti tagandada välja demokraatide eestkõnelejate suust. Ka see raev, mida ei suutnud varjata Mitch McConnell, vabariiklaste enamuse juht senatis.
See on väga kõnekas ja väga muret tekitav, sest see näitab, et meie suure liitlase sisepoliitika võib ühel hetkel osutuda niisuguses seisus olevaks, et see halvab Ameerika Ühendriikide välispoliitilise tegevuse vabaduse. Ja see omab juba kõige otsesemaid tagajärgi meie julgeolekule.
Nii et minu üleskutse on: loobume nendest stampidest, nendes stampides mõtlemisest ja rääkimisest, mis meile on omane, ja vaatame maailma nagu ilma silmadelt äravõetud kaeta. Me oleme ennast ära kaetanud, me oleme mugavustsoonis olnud, astume sellest mugavustsoonist välja ja võtame selle kae pealt ära.”