Kolmapäevases infotunnis tõstatas EKRE saadik Mart Helme peaminister Kristen Michali suunal julgeolekulise, Ukraina sõjaga seotud teema ning selles debatis oli väga selgelt näha, kuidas saadik küsis väga konkreetseid küsimusi, millele valitsusjuht vastas loosungite hõikumisega.
Mart Helme: “Väljendan kõigepealt sügavat hämmastust, et Eesti Vabariigi aastapäeval Eesti Vabariigi peaminister lahkub Eesti Vabariigist, sõidab Ukrainasse ja käitub, nagu ta oleks Ukraina ametnik, aga mitte Eesti Vabariigi peaminister, kes peab olema oma riigi kõige tähtsamal päeval, oma riigi sünnipäeval oma rahva ees.
Kui te ütlete, et see on nii tähtis ja Ukraina abistamine on tähtis, siis ma vaatasin järele, kui palju seal oli füüsiliselt inimesi ja kui palju seal osales neti teel või elektrooniliselt. 24 riigijuhti osales elektrooniliselt ja 13 oli kohal. Ka teil oleks olnud võimalik osaleda elektrooniliselt ja olla oma rahvaga sellel tähtsal päeval. Nii et ma teen ikkagi väga tõsise märkuse. Te olete Eesti Vabariigi peaminister, mitte Ukraina mingisugune ametnik.
Aga tuleme julgeoleku juurde. Eile lugesin, et olulised riigid, Itaalia, Hispaania, Portugal, Ungari on teatanud, et nemad ei osale järjekordses sõjalise abi paketis Ukrainale. Saksamaa ja Prantsusmaa, ja see on väga oluline, on võtnud mõtlemisaega, et kuidas, millal, mis ulatuses. Ma võin teile öelda ka, miks need riigid nii teevad. Sellepärast, et seni 80 protsenti sõjalisest abist tuli Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa ei ole võimeline seda selles ulatuses kompenseerima ja seetõttu on alternatiiv, kas oma iseseisva kaitsevõime arendamine või Ukraina sõja toetamise jätkamine. Mis on Eesti seisukoht selles olukorras?”
Lisaküsimuses täpsustas Mart Helme: “Ma vene keelt valdava inimesena loen ka Ukraina ja muid väljaandeid, ka loomulikult ingliskeelseid ja soomekeelseid väljaandeid ja sealt üheselt tuleb välja see, et kui nüüd ameeriklased lõpetavad oma Bradleyde ja Abramsite ja HIMARS-ite ja kõige muu andmise Ukrainale, siis tegelikult Euroopa ei ole võimeline seda kõike kompenseerima. Lihtsalt ei ole neid relvasüsteeme ja ei ole neid nii palju.
Nii Prantsuse, Saksa kui Briti relvatootjad on kõik eristandardite peal, nad ei ole päris kokku klapitatavad ja siin tekib selles mõttes väga tõsine probleem. See ongi ilmselt see, mispärast on võtnud sakslased ja prantslased praegu nii-öelda mõtlemisaega, et mitte lihtsalt tormata loosungitega, et me toetame Ukrainat, vaid ikkagi mis on meie reaalne võimekus Ukraina toetamisel.
Ühtlasi on muidugi ka ikkagi väga skeptilisi hääli selles suhtes, et Ameerika toetuse äralangemisel tähendab sõjaline toetamine tegelikult väga suuri poliitilis-territoriaalseid riske Ukrainale, mis tähendab seda, et kui me vaatame, kuidas iga päevaga Venemaa liigub edasi kehvema relvastusega, kehvema sõjalise abiga, Ukrainat ähvardab tunduvalt suuremate territooriumide kaotus, kui need praegu juba on kaotatud.
Nii et siin ei ole küsimus ainult selles, kas me toetame, vaid küsimus on ju selle toetamise ratsionaalsuses. Nagu ma esimese küsimuse puhul küsisin: mis on Eesti seisukoht, kas esmatähtis on jätkata Ukraina toetamist meie oma iseseisva kaitsevõime arendamise arvelt või peaksime me keskenduma siiski sellele, et me kõigepealt peame prioriteediks iseseisvat kaitsevõimet, oma moonavarusid, oma relvade piisavat hulka, uusi relvaliike alates droonidest, õhudroonidest, maismaadroonidest, veedroonidest või oleme me ikkagi valmis ennast praktiliselt desarmeerima ja desarmeerima selles tähenduses, et oma relvad ja kõik anname ära Ukrainale.
Nii et mis on ikkagi praegu valitsuse seisukoht? Kaks asja korraga ilmselgelt käivad meil üle jõu.”