Täna, 7. aprillil oli Riigikogus arupärimisele vastamas Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta teemal: Hiina luure ligipääsu kohta Eesti elanike andmetele rakenduste ja tehnoloogia kaudu kohta.
Mart Helme kuulas ministri vastused ära ning võttis arupärimise lõpus sõna, kus rääkis Hiina luurevõimekusest ning peatus luureasutuste tegevusel ka Eestis.
Mart Helme: „Ma ei saa varjata, et Hiina on olnud aastakümneid tsivilisatsiooni, kultuuri ja ajaloo poolest üks minu lemmikuid.
Olen seda riiki uurinud, natuke tunnen, olen seal käinud.
Aga ühtlasi olen ka kogenud seda, kuidas töötab Hiina luure.
1990. aastal, kui ma käisin esimest korda Hiinas, siis Hiina luure töötas väga primitiivselt veel.
Ei olnud ka veel mobiiltelefone nii massiliselt kasutuses nagu tänapäeval ja kõike seda uut tehnoloogiat, digitehnoloogiat, rääkimata tehisintellektist. Aga sellest hoolimata kasutas oma kolossaalset inimressurssi, ma ütleksin ise oma kogemuse põhjal, et täiesti mõttetult.
No mida oli sellel Hiina luurel nii väga mind jälgida päevast päeva igal pool, kus ma käisin, mida ma turult ostsin, mida ma kuskil sõin, mida ma mingisuguses, ma ei tea, pidžin-viipekeeles kohalike inimestega mõtteid vahetasin?!
Minu meelest hästi mõttetu, aga seda nad tegid ja väga usinalt tegid.
Nüüd on loomulikult olukord hoopis teine.
Digiajastu on Hiina luure viinud meile igaühele koju.
Ka Eestis on väga võimekas ja suur Hiina luurekeskus. See tegutseb nii inimtööjõudu kasutava vanamoodsa luureasutusena kui ka loomulikult digiluurekeskusena.
Ja ma võin teile öelda ka, kus see asub.
See on keskturu juures! Juhkentali tänava ääres on see nii-öelda hiina, natukene hiina stiilis maja, mis on müüriga piiratud. Ja selle lahkelt Eesti Vabariik kinkis 1990. aastate teisel poolel või 2000-ndate alguses Hiina riigile.
Ma ütlesin, ärge tehke seda.
Ma olin siis veel Välisministeeriumi suhteliselt kõrge ametnik, mis suhteliselt, asekantsler olin. Ütlesin, ärge tehke seda, ärge andke neile, ärge andke enne, kui me oleme saanud Pekingis oma saatkonnale vähemalt krundi, kui mitte maja.
Ei, Eesti on ju impeerium, nii suur ja nii suuremeelne, et me andsime ära neile nii saatkonnamaja kui ka andsime ära selle nii-öelda kaubanduskeskuse, mis on praegu luurekeskus, kaubanduskeskuse kattevarju all muidugi.
Vastu ei saanud midagi. Niimoodi suurriigid oma diplomaatiat ajavad. See on Eesti diplomaatiale äärmiselt tüüpiline, äärmiselt tüüpiline.
Ja nüüd, kui me kuulasime arupärimise vastuseid minister Pakostalt, siis me saime ka teada, et minister on absoluutselt ebakompetentne nendes konkreetsetes küsimustes.
Ja see on kahetsusväärne.
Sest suur vastasseis ei ole mitte kuskil keskusega Ukrainas, vaid suur vastasseis on Ameerika Ühendriigid – Hiina.
Ja sellest vaatevinklist tuleb mõista kõike muud, nii seda luuretegevust kui ka seda, mis toimub Ukraina ümber, kui ka seda, mis toimub Lähis-Idas, kui ka seda, mis toimub Kaug-Idas.
Ja selles kontekstis on ülimalt oluline, et me oleksime valitsuse tasemel adekvaatsed ka Hiina luure võimekuse, operatsioonide ja igapäevase tegevuse kontekstis.
Aga me ei ole seda, me ei ole seda.
See on ju naljakas lihtsalt, kui lähed kapo peamajja, siis seal on mingisugune stendikene või näitusekene väljas, kus on kujutatud üht õnnetut naisterahvast, kes on ka Hiina luurajana vahele võetud.
See on ju kõik pettemanööver Hiina luure poolt, et ette sööta meile, et me saaksime uhked olla, et näed, meil on ka edusamme, paljastasime Hiina luure agendi Eestis.
Aga tegelik Hiina luure toimubki põhiliselt praegu siin küberluurena.
Ja nad istuvad meil kõik iga päev siin telefonides, iga päev kõikides meie nutiseadmetes ja teavad kõike.
Ja tehisintellekt võtab neile selle kõik ilusti kokku ja kui söödetakse sisse vastavad päringud, siis lugupeetud ministri kohta saavad nad kõike teada, nii seda, mida ta hommikuks sõi, kui ka seda, millal ta tualetis käis.
See võimekus on kolossaalne.
Selle võimekuse pärast ollakse tõsiselt mures ja sellest võimekusest on juba maha jäänud lääneriigid, kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid.
Mitte ilmaasjata ei ole siin olnud selliseid kisasid aeg-ajalt üles võetud küll Huaweidega ja Tik-Tokkidega. Lihtsalt jõud ei käi üle, Hiina võimekus on nii suur.
Ja mis siis kokkuvõttes öelda?
Kokkuvõttes tuleb öelda seda, et Hiina luure on muidugi väga võimas, aga Hiina luure on ka väga pragmaatiline.
Hiinlased on üldse pragmaatilised.
Hiinlased ei võta ette midagi enne, kui nad on kindlad, et nad saavutavad edu.
Erinevalt Eestist, kes võtab kogu aeg ette midagi, mille puhul on ette teada juba, et edu ei tule. Olgu siin küsimus mingisuguses miljon mürsus või mingites miljardites Ukrainale või mingisuguses oma sõjatööstuse loomises.
Mitte midagi ei tule, sõbrad, välja ju.
See on ju kõik tühja õhu võngutamine ja korruptiivne raha kantimine.
Hiinlased seda ei tee. Hiinlased teevad, kui midagi teevad, siis teevad ära.
Ja kui me toome nüüd konteksti veel ka selle, et elektrooniline luure või, ütleme, digiluure on kõikide tänapäeva luurete, kaasa arvatud Eesti luureagentuurid, iga päev arsenalis see kõige-kõige rakendatav ja kõige-kõige kasutatavam töövahend, siis teema on muidugi oluline, aga Hiina luure ei jookse otsitud ja fabritseeritud süüdistustega valitsusi maha Eestis.
Eesti luure teeb seda! Hiina luure ei fabritseeri kohtuasju opositsiooniliste saadikute vastu, opositsiooniliste poliitikute vastu, aga Eesti luured teevad seda.
Järelikult, lugupeetud minister Pakosta, pange kõigepealt tsiviilkontroll kehtima ja võtke kontrolli alla meie oma eriteenistused, et meie eriteenistused ei sekkuks poliitikasse, ei juhiks poliitikat, ei paneks poliitikuid paika, ei teeks lakkamatuid infooperatsioone. See on teie esmaülesanne!
Ja siis loomulikult tuleb samas tuules minna ka võõrriikide luurete kallale.“