14.11.2018
Rändeleppe allakirjutamisel võime oma rahvus- ja riigilipu kohe poolde masti lasta.
Kolmapäevases valitsuse infotunnis küsis EKRE saadik Mart Helme justiitsminister Urmas Reinsalult ÜRO migratsioonileppe juriidiline siduvuse kohta ja ministri vastused kinnitasid halvimaid kahtlustusi.
Uued Uudised edastavad Riigikogus räägitud dialoogina, mõistmaks, et lepe on Eestile väga ohtlik, vastuvõetamatu ja tuleb igal juhul heakskiiduta jätta.
“Me teame, et lepingu tekst ütleb, et see ei ole riikidele siduv. Samas, kui me loeme seda põhjalikumalt, siis me näeme, et seal on ridamisi punkte, mis panevad riikidele kohustusi migrante igatpidi vastu võtta, hästi kohelda jne. On ka väga murettekitav punkt, mis nõuab riikidelt meelsuskontrolli ja meelsuse kujundamise vahendite rakendamist kuni sunnimeetmeteni ehk vihakõne seaduse kehtestamiseni välja, mis puudutab migrante ja rassilisi teemasid. Kuivõrd te nüüd näete siin tasakaalupunkti nende kahe seisukoha vahel: sunniviisiline ja vabatahtlik?” küsis Mart Helme
Justiitsminister Urmas Reinsalu arvas, et see lepe võib läbi rahvusvahelise tavaõiguse muutuda Eesti Vabariigile siduvaks. Tema sõnutsi on Lauri Mälksoo toonud esile, et kuigi dokument ütleb, et ta on mitteõiguslikult siduv, on selles mitmeid kohti ja aspekte, mida hiljem hakatakse siiski normatiivsetena kasutama. Sarnasele seisukohale on jõudnud ka rahvusvahelise õiguse teadlane Rene Värk.
“Ma olen palunud justiitsministeeriumil analüüsida seda leppe tekstprojekti ja nende hinnangul on olemas oht, et lepe hakkab mõjutama rahvusvahelist tavaõigust. Leppest on kokku koondatud 23 eraldi kohustust riikidele, mis tulenevad leppe eesmärkidest. Austria föderaalvalitsuse hinnangul on selles leppes konkreetselt 17 küsimust, mis reguleerivad neid migratsioonivaldkondi ulatuslikumalt ja kaugemalt kui Austria kehtivad seadused. Lisaks sellele tuleb tähelepanu juhtida, et kuigi lepe on formaalses deklaratsioonis ei ole õiguslikult siduvana käsitletav tekstiliselt, on siiski lepe koostatud selliselt, et on ette nähtud nii monitooringu- kui kontrollimehhanism leppest tulevate kohustuste realiseerimiseks, mida lepe sisaldab,” selgitas Reinsalu.
“Kas selle leppega liitumine võib saada lisasurvevahendiks ja ettekäändeks, et Eestis hakata seadustama nn vihakõnet ehk teiste sõnadega, seada sisse meelsuskontroll ja sisuliselt monoideoloogiline lähenemine kõikvõimalikele poliitilistele ja ühiskondlikele küsimustele?” päris Mart Helme.
Minister kinnitas, et leppe teksti järgi deklareerivad selle leppega ühinevad riigid tegevusi, mis on suunatud muu hulgas ka vihakõne valdkonnas regulatiivsete sammude astumiseks. “Mingeid täiendavaid samme seni Eesti Vabariik, mina justiitsministrina vihakõne valdkonnas reguleerida ei ole pidanud vajalikuks, lähtudes just nimelt meie põhiseadusest tulenevast sõnavabaduse kriteeriumist. Selle leppe puhul ma tahan rõhutada seda, et see lepe võib muutuda rahvusvahelise tavaõiguse osaks ja seetõttu, kui Eesti Vabariik asub seisukohale, et selle leppega mitte ühineda, siis kahtlemata tuleb seda ühemõtteliselt deklareerida,” teatas Reinsalu.
Reinsalu täpsustas, et näiteks ÜRO kodakondsusetuse vähendamise konventsiooniga ei ole ühinenud vaid neli Euroopa Liidu liikmesriiki, sealhulgas ka Eesti. Seda on tehtud kaalutlustel, mis puudutavad rahvusriigi julgeoleku ja muid huvisid, ning niisugustes küsimustes, mis rahvusriiki puudutavad, on väga vajalik Eesti Vabariigil säilitada nendes küsimustes oma iseotsustamise pädevus, mis peab olema kõrgeim huvi võimalike rahvusvaheliste kohustuste tekitamisel või kujunemisel.
Mart Helme nentis, et vahetult enne valimisi on Saulustest saanud Paulused. “Meil on veel üks risk, millest võib-olla ei anta endale aru – see on rahvusvaheliste ja ka Eesti kohtute kalduvus võtta taolisi tekste oma kohtuotsuste motiveerivaks aluseks. Me teame ka, et Eestis on langetatud kohtuotsuseid, kus viidatakse mitte isegi rahvusvahelistele mingisugustele konventsioonidele või lepetele, vaid lihtsalt teiste riikide seadustele. Me räägime kooseluseadusest või selle rakendamisest, aga ka immigratsioonist. Näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused hakkavad ilmselgelt seda leppe teksti tsiteerima. Kuidas me ennast selle vastu kaitseme? Ja teine küsimus: kas see lepe võiks jõuda või peaks jõudma ka siia saali ratifitseerimisele, kui Eesti valitsus otsustab liituda?” küsis Helme
“Kas õigusemõistmise asutused võivad hakata rahvusvahelise tavaõiguse norme rakendama, ennekõike rahvusvahelised kohtud – vastus on enesestmõistetavalt jaatav. See on üks osa rahvusvahelisest õigusest. Rahvusvaheline õigus erineb siseriiklikest õigusnormidest selle poolest, et väga ulatuslik osa on rahvusvahelistel tavadel ja ütleb ka meie põhiseaduse § 3, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid on Eesti õiguskorra lahutamatu osa. Ja nii, nagu me oleme näinud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni kasvamist samm-sammult läbi rahvusvaheliste kohtute praktika osaks rahvusvahelisest tavaõigusest, siis eksisteerib reaalne oht, et ka nimetatud dokument – väga kõrge migratsiooni täiendavalt korraldava ja reguleeriva ambitsioonitasemega dokument – võib muutuda ühetaoliselt osaks rahvusvahelisest tavaõigusest. Ja selle õiguse puhul on nendel riikidel vastavalt rahvusvahelisele õigusele võimalus teha vastulause, et nemad enda suhtes neid norme ei käsitle siduvusena. See võimalus on riikidel olemas. Euroopa Liidust on tänaseks kuus liikmesriiki öelnud, et nad selle dokumendiga vähem või rohkem sarnasel motiveeringul ei liitu,” selgitas Reinsalu.