28.02.2024
Mart Helme
Uudis sellest, nagu võiks NATO liikmesriigid oma sõdurid Ukrainasse sõdima saata, peaks kuuluma aru kaotanud inimeste luulude valdkonda. Paraku pole see seda mitte.
Kuigi praeguseks on nii Jens Stoltenberg kui Olaf Scholz tõtanud seda ümber lükkama, mõistab kogenud poliitikavaatleja instinktiivselt, et tegelikult on meil nimetatud uudise näol tegemist küünilise infooperatsiooniga, mille eesmärgiks on kontrollida avalikkuse reaktsiooni, aga ühtlasi inimestele NATO riikide Ukraina sõtta sekkumise võimalikkuse idee ajukäärude vahele idanema istutada.
Meil Eestis on selle veenvaks kinnituseks Kaja Kallase ütlus, et Ukraina võidu tagamiseks peame mõtlema kastist välja. Aga samuti väide, et meie sõdurite Ukrainasse saatmine pole teema. Pange tähele: pole teema! On küll teema, sest selgesõnalist kinnitust, et tänane Eesti valitsus välistab meie sõdurite saatmise Ukraina sõjatandrile, Kaja Kallase suust ei tulnud. Järelikult võib kastist välja mõtlemise idee jätkuna välja lugeda valmisolekut Eesti sõtta kiskuda ning tuhanded eesti poisid kasti lüüa.
Tegelikult on see, mis Kallase väitel teemaks ei ole, jätk sellele, mida oleme kogenud juba kaks aastat: kinnitused, et sõda Ukrainas on ka Eesti sõda, üha agressiivsemaks muutuv sõjapropaganda meie nn ekspertide seisukohtades, puruks pommitatud Tallinna kujutavad plakatid vabariigi aastapäeval majaseintel, igasuguse teisitimõtlemise tembeldamine putinismiks (mis meenutab äravahetamiseni seda, kuidas Venemaal teisitimõtlejaid tühistatakse ja välisagentideks tembeldatakse), kõigi Kaja Kallase kolme aasta jooksul saavutatud „majandustulemuste“ põhjendamine sõjaga jne.
Eriti groteskseks teeb kogu selle sõjahüsteeria üleskütmise aga see, et tegelikkuses taidleb sellega meie poliitilisel näitelaval valitsus, mille legitiimsus on e-valimiste kontrollimatuse tingimustes enam kui küsitav, mis viib ellu valimistel valijatelt mandaati mitte saanud maksutõusude ja rohepöörde poliitikat, mille toetus avalikkuses küünib heal juhul ehk 35 protsendini ja mille peaministri tagasiastumist soovib 70-80 protsenti inimestest.
See kõik ei paista võimul olijaid aga huvitavat. Miks? Sest usurpaatoritena ei toetugi nad mitte eesti rahva tahtele ja arvamustele, vaid neid võimule aidanud ja võimul hoidvate välismaiste peremeeste seljatagusele. Paistab, et selle toetuse üheks tingimuseks ongi vankumatu otsusekindlus eesti rahva olemasolu hinnaga, laia lõuaga julgeolekust rääkides meid hävituslikku sõtta kiskuda.
Kui eesti rahvast ei ole veel mässama ajanud maksutõusud, eraomandi puutumatust kahtluse alla seadvad rohepöörde initsiatiivid, võimude lahususe, õigusriigi ja parlamentarismi jalge alla tallamine ning vihakõne ja vilepuhumisseaduste läbi surumise tagajärjel saabuv totaalne nõiajaht igasuguse teisitimõtlemise vaigistamiseks, siis see, et ilma igasuguse vastutustundeta on Kaja Kallas valmis võtma eesti emadelt nende pojad ja eesti naistelt nende mehed ning Ukrainasse sõtta saatma, peaks küll olema viimane piisk kannatuste karikas. Seda enam, et niisugune samm tooks sõja vältimatult ka meie koju ja hävitaks kõik selle, mille nimel oleme taasiseseisvunud Eestis pingutanud.
On aeg arutud ja vastutustundetud sõjaõhutajad võimult kukutada.
Mart Helme
EKRE aseesimees