02.03.2019
Mart Helme
Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeel ei ole pelgalt ühe gümnaasiumi ega ka kogu eesti- või venekeelse haridussüsteemi sõlmküsimus, vaid hargnevaid doominoefekte arvestades meie kui rahvuse peremeheõiguste ja kestmajäämise küsimus, kirjutab EKRE esimees Mart Helme.
Kohtla-Järve riigigümnaasiumi lugu, mida juhtivad valitsuserakonnad vahetult enne valimisi kramplikult summutada püüavad, on järjekordne teetähis. Teetähis Eesti kui eestikeelse rahvusriigi likvideerimisel ja asendamisel kodakondsuspõhise ja mitmekeelse europrovintsiga. Ning seda meie oma valitsuse poolt. Rõhutan: meie oma valitsuse poolt, ministrite Ratase ja Repsi eestvedeamisel. Ja tuletan ka meelde, missugused erakonnad sellesse valitsusse kuuluvad: Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa. Viimane on küll võtnud talle omaselt protesteerivaid poose, aga ei enamat. Nii nagu Marrakechi lepingu puhul. Käratsesid, aga pakt on praeguseks allkirja saanud ja Isamaa istub ikka valitsuses, üksnes rääkides, kuidas nad selle vastu võitlesid. Sama nüüd. Selmet valitsusest minema marssida.
Kõige selle taustal on mulle täiesti mõistetamatu, et ikka veel leidub eestlasi, kes valitsuses istuvaid erakondi, eelkõige aga Keskerakonda kui Ida-Virumaal eesti keele väljasuretamise abil sisuliselt eestlaste vastast etnilist puhastust alustanud parteid toetavad. Kas teistes, esialgu veel valdavalt eestlastega asustatud maakondades, kus Ida-Virumaa mured muu kõrval kahvatutena näivad, on tõesti nii raske mõista, et eestlasteta jäänud Ida-Virumaa langeb varem või hiljem Venemaa poolt jalule tõstetud viienda kolonni ning roheliste mehikeste koosoperatsiooni tulemusena Moskva võimu alla? Koos meie põlevkivi, uraani, elektrijaamade, tööstuse, metsa, põllumaa ja kõige muuga, mis seal on. Ühtlasi muutuks Eesti selle tulemusena nii sõjalises kui poliitilises mõttes täielikult Venemaa armualuseks. Ehk teiste sõnadega: Moskva dikteeriks meile seda, mida heaks arvab. Sest ega ilmaasjata peetud Teise maailmasõja kõige verisemaid lahinguid Eestis just Sinimägede ja Narva all.
Lihtsameelsed pistavad nüüd muidugi karjuma, et see pole võimalik, sest me oleme Euroopa Liidu ja NATO liige? Vabandust, NATO-l ei ole mandaati, et sekkuda, kui tegemist on sisekonfliktiga. Ja küllap Kreml seda just nii lavastada oskab. Mis puutub aga Euroopa Liitu, siis… nojah, protestivad, nõuavad, kehtestavad veel mõned sanktsioonid – ja jätkavad oma äri Venemaaga. Seda enam, et tänapäeva saksa sõjavägi meenutab – nagu hiljuti uudistest lugeda võisime – pigem vabartahtlikku päästekomandot kui kaasaegset sõjaväge.
Ent valimiskampaania käigus on ilmnenud veel üks teetähis, mida Eestis püsti panna üritatakse. Selleks on odava võõrtööjõu piiranguteta sissevedu (slaavi riikidest). Ka selle aktsepteerimine viib meid küllaltki lühikese ajaga olukorda, kus vene keel hakkab avalikus ruumis eesti keelt jõuliselt välja suruma. (Tallinnas, muide, on see juba täiesti tuntav.) Ühtlasi ähvardab ukrainlaste massiline saabumine Eestisse tuua Vene-Ukraina konflikti ka meie pinnale ning anda seeläbi Moskvale veel ühe ettekäände meie survestamiseks ning halvimal juhul ka vene kodanike kaitsmise ettekäändel sõjaliseks interventsiooniks. Mis on meile siis olulisem: kas riigi ja rahvuse säilitamine või majanduskasv? Kellele siis lõpuks? Venelastele ja ukrainlastele? Moskvale?
Muide, kui viimane siin jämeda otsa enda kätte saab, siis lüüakse kopp kohe maasse, et sealt välja võtta kõik see, mida meie oleme keskkonda hoides säilitanud. Pean silmas mitte üksnes põlevkivi, vaid ka fosforiiti, haruldasi muldmetalle jne. Ja ei ole Kremlis kellegile mureaineks ka see, kui palju meil metsa maha võetakse ja kas sellest tselluloosi tehakse Emajõe ääres või kui palju meilt ümarpuitu välja veetakse. Meie suu pannakse lihtsalt lukku – nagu see aborigeenidel igal pool lukku on pandud.
Sestap, kallid kaasmaalased. Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeel ei ole pelgalt ühe gümnaasiumi ega ka kogu eesti- või venekeelse haridussüsteemi sõlmküsimus. See on hargnevaid doominoefekte arvestades meie kui rahvuse peremeheõiguste ja kestmajäämise küsimus. Eesti territoriaalse terviklikkuse küsimus. Eesti suveräänsuse küsimus. Erakonnad ja poliitikud, kes seda ei mõista, ei kvalifitseeru riiki – suveräänset rahvusriiki – juhtima.
Aga mida Ida-Virumaaga siis ikkagi teha? Vastus kujutab endast meie tuleviku seisukohast vältimatut kategoorilist imperatiivi: Ida-Virumaa tuleb eestistada. Alustama peab selleks riiklike investeeringutega sealse majandusstruktuuri muutmiseks, sealse tööstuse ümberkujundamisest teadusmahukaks ja sealse põllumajanduse ja maaelu taastamisest.
See tähendab ühtlasi riiklikku töökohtade loomise strateegiat koos vastavate olmetingimuste loomise ja kõrgemate palgakoefitsientidega. See tähendab sõjaväestatud piirivalve taastamist ja vastavate tugevdatud üksuste paigutamist mitte üksnes Narva, vaid ka teistesse piiri kaitsmise ja valvamise seisukohast olulistesse punktidesse. See tähendab Eesti riigi – koos kõigi tema vastavate oluliste asutuste ja institutsioonidega – tugevdamist Ida-Virumaal. See tähendab Ida-Virumaa kui turismiatraktsiooni mitmekesistamist riiklike investeeringute kaasabil. Ja loomulikult tähendab see kohest õpetajate ettevalmistamist nii lasteaedadesse kui koolidesse, et 3-5 aasta perspektiivis oleks ka Ida-Virumaal võimalik üle minna täielikule eesti keelsele haridusele.
Kartellierakonnad on veerand sajandit nn vene teemal üksnes pöidlaid keerutanud. On aeg nad koos nende poolt äralösutatud toolidega ministeeriumitest välja visata ja härjal sarvist haarata. On aeg näidata, et Viru veri ei värise.
Mart Helme,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees