Esmaspäeval oli Riigikogus arutamisel EKRE fraktsiooni arupärimine justiitsminister Liisa Pakostale Eesti vanglate väljarentimise kohta, mille järel võttis sõna EKRE fraktsiooni aseesimees Mart Helme.
“Lugupeetud valitsus! Ja õnnetu Eesti rahvas! Mitte ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust me ju siin ei kuulnud. Me kuulsime siin aga väga palju sõna otseses mõttes naiivset õhu võngutamist. No mis jutt see niisugune on, et need on konsultatsioonid? Need on ju kohtumised, kus teine pool ütleb meile, mida ta tahab ja mida me peame vastu võtma. Ja kes on andnud neile volitused, nendele ametnikele, pidada niisugusi ühiskonna alussambaid tegelikult ja Eesti riigi suveräänsust kõigutavaid läbirääkimisi? Teie andsite need volitused, minister ainuisikuliselt andis või, valitsus, mis on ka ajutine? Iga mõne aja tagant muutub valitsuse koosseis. Valitsus andis või? Kas rahva käest on küsitud, kas omavalitsuse käest on küsitud, kas parlamendi käest on küsitud? Ei ole küsitud. Ja siis te tulete siia ja räägite: “Meil on väga kindlad punased jooned.”
Teate, ma ütlen nende punaste joonte kohta teile elukogenud inimesena, kes on Eestist suuremate riikidega korduvalt läbirääkimisi pidanud: need meie punased jooned on vee peale joonistatud. Ma olen siinsamas majas käinud, tol ajal peaministriks oli Tiit Vähi ja me pidasime läbirääkimisi venelastega piiriteemadel. Tiit Vähi võttis kaardi ette ja hakkas sinna ka punaseid jooni tõmbama. Need punased jooned lendasid juba järgmisel läbirääkimiste voorul prügikasti, seepärast et Vene pool ei aktsepteerinud neid punaseid jooni. Nad pakkusid välja oma punased jooned. Me ka neid ei aktsepteerinud. Ja siis käiski see pingpong sedapidi, teistpidi, kolmandat pidi, voorust vooru, kuust kuusse.
See on ju naiivne jutt, tulla meile rääkima siia midagi meie selgetest punastest joontest. Eriti veel olukorras, nagu ma ka küsisin koha pealt, kus see riik, kellega me läbirääkimisi peame, teeb siin regulaarset õhuturvet, on siin juba sõjaväelastega, kavatseb siia tuua, ma ei tea, lisabrigaadi, lisapataljoni, mis iganes. Me oleme ju nende alltöövõtjad, me oleme ju need, kes neist sõltuvad, vähemalt nende sügava veendumuse kohaselt. Meie ei ole need, kes dikteerivad brittidele mingeid punaseid jooni. Nemad ütlevad meile, millega nemad on nõus ja mida nad ootavad vastutasuks selle eest, et nad annavad meile julgeolekut. Kas nii lihtne on sellest aru saada? See on geopoliitika. Seda nimetatakse rahvusvahelisteks suheteks. Aga no te ei saa sellest aru, te keeldute sellest aru saamast. Teil on ettekujutus, et maailm keerlebki siin Toompeal. Ei keerle, maailm ei keerle Toompea ümber, Toompea keerleb maailma ümber.
Ja nüüd siis veel ka see, et meil on, mõtle, missugune tragöödia: meil on tühjad vanglad. No tore, et meil on tühjad vanglad! Kui meil on tühjad vanglad, siis meil on tegemist hoonetega. Ja jällegi elukogenud inimesena, kes on tegelenud natukene ka kinnisvaraga, ma võin teile öelda: igasugune kinnisvara on mingis ulatuses likviidne. Seda on võimalik müüa, seda on võimalik ümber ehitada, seda on võimalik välja rentida, sellega on võimalik väga palju asju teha. Ja niimoodi … Kas te tahate mulle öelda, et selle Tartu vangla ümberehitamise ja mahamüümisega või ka lihtsalt mahamüümisega ei ole võimalik teenida Eesti Vabariigi eelarvesse 30 miljonit või? Mis raha on üldse 30 miljonit? Meil on siin Eestis inimesi, kellel on sadu miljoneid, eraisikuid. See pole mingi raha riigieelarve vaates. Aga te räägite meile, nagu see oleks mingisugune messias. Ja samal ajal me paneme kinni rahvamaju.
Paneme kinni rahvamaju, paneme kinni koole, likvideerime siin igasuguseid transpordiliine ja mida iganes, sest kokkuhoidu on vaja teha. See ei ole ju tõsiselt võetav jutt. See pidi olema nüüd Eesti Vabariigi pikaajaline initsiatiiv. No ma ei tea, kui pikaajaline. Meie olime valitsuses ju mitte väga pikka aega tagasi ja siis ei olnud sellist initsiatiivi küll kuskilt kuulda ega näha. Järelikult ta ikka väga pikaajaline ei ole, ta on ikka tulnud selle aja sees, kui Eesti Vabariigi valitsus on muutunud täielikuks nukuvalitsuseks. Nukuvalitsusele on keegi öelnud, et te võiksite meile tulla sellise ettepanekuga. Ja siis nukuvalitsus on võtnudki, et oo, see on ju tore, see on meie initsiatiiv. Ja siis nukuvalitsusele öeldaksegi, nii nagu ma algul kirjeldasin, et nüüd võtke või jätke, asi on selline.
Ärge sellist asja siin elukogenud inimestele kõrva puhuge, sest see kõik see on lihtsalt vale. See kõik on lihtsalt vale! Ja kui te ütlete, et see ei ole vale, siis te ei saa lihtsalt asjadest aru. Ja kui te ei saa lihtsalt asjadest aru, siis te ei ole kompetentne. Ja kui te ei ole kompetentne, siis te ei peaks olema minister. Ja nii me võiksime öelda mitte ainult teile, lugupeetud proua, vaid nii me võiksime öelda ka väga paljudele teistele Eesti Vabariigi ministritele. Kui te ei saa aru, siis te ei ole kompetentne, ja kui te ei ole kompetentne, minge minema. Nii nagu ka Martin ütles eelmises kõnes: minge minema! Jätke Eesti rahvas oma pikkade plaanidega, oma ulmeliste ettekujutustega, ma ei tea millest, kliimakriisidest ja nende lahendamise viisidest, jätke meid rahule. Laske meil elada. Laske meil normaalselt elada! Aga te ei lase.
Ja see ongi kõige suurem probleem praegu Eesti Vabariigis. Eesti Vabariigi valitsus on oma rahva reetnud ja ei lase rahval normaalselt, rahulikult, loominguliselt ja rõõmsalt elada. Ja kui te seda ei ole võimelised tegema, siis on kaks võimalus: kas see riik, mille etteotsa te juhuslikult olete sattunud, hävib või see riik tõuseb tagajalgadele ja kukutab selle nukuvalitsuse. Kaks võimalust. Me liigume selles suunas. Ma palun, et see lõpplahendus selles traagilises olukorras, milles Eesti Vabariigi rahvas praegu on, saabuks võimalikult kiiresti.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid