„Venemaal on ainult kaks liitlast, armee ja laevastik,“ ütles kunagi tsaar Aleksander III. Tänasel päeval võiksime need sõnad edukalt omistada ka USA president Donald Trumpile. Või kui keegi veel kahtleb, siis mõelgu äsjastele sündmustele Venezuelas, kus Ameerika Delta Force paaritunnise operatsiooni käigus vahistas president Nicolas Maduro ja tema abikaasa ning toimetas nad riigist minema USA-sse, kus nad kohtu alla antakse.
Kogu operatsiooni puhul on muide märgiline asjaolu, et sellest ei teavitatud eelnevalt ei senati ega kongressi vastavaid komisjone ega ka neid, kes ennast inertsist ikka veel Ameerika liitlasteks peavad.
Senise korra asemele on astunud jõupoliitika ning jõudu – reaalset ning sõjalist jõudu – omavate keskuste mõjusfääride jagamise pokker.
Hädakisa, et see on rahvusvahelise õiguse rikkumine, ei maksa kõige selle juures sentigi. Venezuela operatsioon demonstreerib lihtsalt must-valgel neile, kes sellest siiani keeldusid aru saamast, et Jalta kokkulepete maailm, mis aukudega, aga siiski moodustas raamistiku globaalsele rahvusvahelisele korrale, on täielikult kõrvale heidetud.
Selle asemele on astunud jõupoliitika ning jõudu – reaalset ning sõjalist jõudu – omavate keskuste vaheline uute mõjusfääride jagamise pokker.
Jõud alles läheb käiku
Selles pokkeris pole Venezuela viimane, kus kõrgete panustega mängurid – aga tegelikkuses on neid ainult kolm, USA, Venemaa ja Hiina – jõudu kasutavad.
Kusjuures, Venezuelast rääkides tuleb rõhutada, et operatsioon, mille Donald Trump seal korraldas, lööb Venemaad ja Hiinat valusamalt kui mingid juba aastaid loksutatud sanktsioonid ja tollid. Nimelt hoidis just Caracas oma nafta ja narkorahaga üleval Ladina-Ameerika kurjuse telge, millesse kuuluvad veel Kuuba ja Nicaragua ning mida Venemaa kasutas järjekindlalt USA šantažeerimiseks ähvardusega paigutada nende territooriumile oma tuumarelvad. Nüüd võib oodata Venezuela järel režiimide kukutamist ka ülejäänud kahes riigis.
Ent seegi on alles algus. USA uus julgeolekustrateegia, mida samuti hiljuti lugeda võisime, on ju tegelikult Monroe doktriini – Ameerika ameeriklastele – uusversioon. Vahe on aga sellest et 1823. aastal, kui president James Monroe, selle välja kuulutas, oli USA Euroopa suurriikidega võrreldes kääbus. Nüüd on olukord aga vastupidine.
Sellest tulenevalt on Washingtonile paratamatuseks ka Põhja-Ameerika (loe: Kanada ja Gröönimaa) oma kontrolli alla võtmine. Ah et Taani pole sellega nõus ja liitlastega nii ei käituta? Aga kas Taani on võimeline Gröönimaad kaitsma Vene või Hiina kontrolli alla sattumise eest? Kas Taani on võimeline kasutusele võtma need loodusvarad, mida seni on inimkonna eest kaitsnud Gröönimaa jääkilp? Ja kas konservatiivseks muutunud Washingtonist vaadates saab liberaalset Taanit üldse pidada enam rangelt võttes USA liitlaseks? Ärge vastake nendele küsimustele mitte meie, vaid Washingtoni vaatepunktist.
Euroopa Liidu lõpp
Maailmakorra muutumisest ei jää kõrvale ka Euroopa ja Euroopa Liit. On enam kui kõnekas, et kuigi Trump on suhelnud küll Euroopa riikide juhtidega ükshaaval, on ta (ja tema administratsiooni liikmed) demonstratiivselt ignoreerinud Euroopa Komisjoni esindajaid. See tähendab, et projekt Euroopa Liit, mida ameeriklased vajasid külma sõja perioodil, on uuel jõupoliitika ajajärgul kuulutatud lõppenuks ja kui Washington otsustab selle detoneerida, juhtub see komisjonis ja liikmesriikide ladvikutes valitseva korruptsiooni paljastamist kasutades päevadega.
Tegelikult on nii asepresident JD Vance, välisminister Marco Rubio, Trumpi väimees Jared Kushner kui ka Trump ise Euroopat selle eest juba ka hoiatanud. Kuna hoiatus pole aga ilmselgelt pärale jõudnud, järgnevad kogu Euroopat põhjani raputavad teod.
USA-Vene suhted on muutunud
Meie seisukohast on muidugi küsimus number üks USA-Vene suhted. Esimene, mis meil endale selles kontekstis selgeks tuleb teha, on asjaolu, et nende suhete määratlemise algpunktiks ei ole Ukraina sõda.
Ameerika eliit on endale praeguseks juba tunnistanud, et lootus Venemaa pikale veninud sõja abil põlvili suruda, pole teostunud, Küll on see aga niigi üüratu riigivõla koorma all ägavale Ameerikale liiga kalliks maksma läinud, eriti olukorras, kus Venemaa ja teda toetav Hiina on arvestatava määra USA riigivõlapaberite hoidjad.
Lõppude lõpuks pead sa realistlikult hindama riske, mis on seotud ohuga, et sa astud sõtta riikidega, kes võivad su finantssüsteemi tugevasti kõigutada. Seda enam, et Washingtoni seisukohast ei ole Ukraina kaotamine neile enamaks kui vaid prestiiži küsimuseks.
Aga siingi on ju Trump järjekindlalt korrutanud, et see pole tema, vaid Bideni sõda, mida tema poleks iialgi alustanud ja mida ta võimalikult väikeste kahjudega lõpetada püüab. Ent küsigem ka, miks peaks USA üldse olema huvitatud Venemaa põlvili surumisest ja tükeldamisest, nagu meil siin mõned uljalt lubavad?
Võrdluseks võime küsida, aga mis juhtus USA-ga pärast kaotust Vietnamis? Või pärast kaotust Afganistanis? Mitte midagi, peale ajutise mainekahju. Ei juhtu midagi ka, kui USA hülgab Ukraina, enne seda on võimalik aga Venemaad survestada USA-le kasulikke tehinguid tegema.
Ehk, nagu ütles kunagine USA president Calvin Coolidge: „Americas business is business“. Ent küsigem ka, miks peaks USA üldse olema huvitatud Venemaa põlvili surumisest ja tükeldamisest, nagu meil siin mõned uljalt lubavad? Kas selleks, et hiinlased annekteeriksid Kaug-Ida ja muutuksid senisest veelgi võimsamaks konkurendiks? Või selleks, et Venemaa veelgi kiiremini islamiseeruks ja muutuks seeläbi hulgaks läbi kukkunud terroristlikeks riigikesteks, kellede territooriumitel olevad loodusrikkused läheksid taas USA konkurentide kontrolli alla? Ja mis saab Venemaa tuumaarsenalist? Ja kellega kokku leppida Arktika jagamises? Kellega tulevikus hirmutada eurooplasi ja neid nööri otsas hoida?
Ei, see kõik ei ole kindlasti USA huvides ega ole tegelikult ka meie huvides, sest kaos Venemaal ujutaks meid üle mitte sajatuhandelise immigrantide väega nagu sõda Ukrainas, vaid hullunud miljonitega, kes sõna otseses mõttes pühiksid Eesti oma teelt.
Pikemas vaates laguneb ka NATO
Jääb lõpetuseks küsida veel, mis saab uuel jõupoliitika ja ebamäärase maailmakorra ajastul NATO-st, millesse kuulumist oleme pidanud oma julgeoleku vundamendiks.
Esialgu ei saa midagi. Trump ei näe, et eurooplased kogu taasrelvastumise jutu peale vaatamata oleksid võimelised selles vallas kiireid tulemusi saavutama. Seepärast jääb Euroopa endiselt USA armule. See annab aga võimaluse kasutada NATO-t surve avaldamise vahendina, mida Trump ju näiteks kaitsekulude tõstmise nõudega juba ka teinud on.
Pikemas perspektiivis NATO aga laguneb ja asendub lokaalsemate julgeolekuorganisatsioonide või otsekokkulepetega USA-ga.
Samas ma ei usu, et USA hakkab Venemaa külje all asuvate ning sõjaliselt nõrkade Balti riikide julgeolekut tagama konkreetsete kirjalike lepingutega. Pigem pean ma tõenäoliseks Balti riikide jäämist nn halli tsooni, mida suurriigid kasutavad vastastikuse aktiivse luuretegevuse platsdarmidena.
Et me selle juures riigina püsima jääksime, tuleb meil aga põhjani ümber hinnata oma senine diplomaatiline tegevus ja mõista, et me peame oma huvide kaitseks olema võimelised tippude jutule pääsema nii Washingtonis, Moskvas kui Pekingis.
Mugavusperiood on läbi, must-valge maailm on lõppenud. Senised geopoliitilised kokkulepped on ammendunud.
Uues olukorras ei ole meie boss mitte Ursula von der Leyen, igasugustest Merzidest ja Macronidest rääkimata, vaid Donald Trump. Meeldib see kellelegi või mitte, ei oma mingit tähtsust.
Mart Helme, EKRE aseesimees