13.05.2021
Mart Helme Riigikogu kõnepuldis.
Kolmapäeval võeti Riigikogus vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise seadus, mille järel esines kriitilise sõnavõtuga EKRE aseesimees Mart Helme.
“Ma vihkan seda, kui ma ennast kordama pean. Mulle meeldib alati tulla välja uute värskete juttudega, aga antud juhul tuleb lähtuda vanasõnast “kordamine on tarkuse ema”. Ja seetõttu räägin ma seda, mida olen rääkinud mitmel pool avalikkusele, aga ka siin saalis.
See on halb eelnõu ja mitte ainult sellepärast, et ta on iseenesest halb eelnõu, vaid see on halb eelnõu komplektis terve hulga teiste eelnõudega. See on eelnõu, mis veelgi vähendab parlamendi rolli koos teiste eelnõudega, nagu meediateenuste seadus jne, jne. Parlamendi roll taandub põhimõtteliselt ametkondade tegevuse jälgimise instrumendiks.
Lugupeetud kolleeg Isamaa fraktsioonist on seda nimetanud haldusriigiks. See on üsna täpne määratlus, ainult et ka seda haldusriiki ei juhi mitte ministeeriumid kui niisugused, ametid kui niisugused, vaid ministeeriumide ja ametite hallid kardinalid, punased kardinalid, mis iganes kardinalid, kes tegelikult moodustavad Eesti Vabariigis hunta, mille ripatsiks on poliitilised juhid, ministrid, valitsus, tsiviilkontroll, kes tegelikult ei otsusta mitte midagi.
Täna hommikul oli meil kohtumine kahe ameti juhiga: kaitseväe juhiga ja Politsei- ja Piirivalveameti juhiga. Ja me järjekordselt saime teada, et nemad kavandavad ise oma tegevust. Nemad otsustavad ise, kuidas nad teatud olukordades käituvad, missuguse taktika, missuguse strateegia valivad. See ongi hunta, see ongi haldusriik. Ja miks see võimalik on? Aga võimalik on sellepärast, et meil on käpardlikud, ebakompetentsed poliitikud, kes tegelikult ei tunnegi huvi, et minna süvitsi oma valdkonda sisse ja seda valdkonda juhtida. Nad ei oska ja nad ei taha. On äärmiselt mugav ja me näeme seda ju päevast päeva ka siin selles saalis, et on äärmiselt mugav tulla ja lugeda ette ametnike poolt kokkupandud memo ja teha selle juurde tarka nägu. See on jube mugav. Aga see ei ole riigi juhtimine.
Selle konkreetse seadusega me delegeerime veel rohkem võimu ja veel vähem vastutust ametnikele. Ja tänahommikusel kohtumisel Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriga olin ma sunnitud kasutama teravat tooni ja ta korrale kutsuma ülbitsemine eest. Parlamendisaadikutele hüpatakse peale: aga teie edastage mulle need faktid, te edastage mulle see informatsioon, te edastage mulle need dokumendid! Tegelikult peab olema ju vastupidi, meie küsime ja sina edastad, mida me talle ka vastasime.
See on haldusriik, selle eelnõuga antakse haldusriigile veel rohkem võimu juurde ja see ei ole vastuvõetav. Seepärast me hääletame sellele eelnõule vastu, vaatamata sellele, et poliitilise kähmluse tulemusena õnnestus meil seda eelnõu mõnevõrra parandada ja sisse seada vähemalt mingidki konkreetsed piirangud haldusriigi süvendamisele. Aga see ei ole loomulikult piisav. Me teeme praegu taktikalise taandumise. Taktikaline taandumine ei tähenda seda, et me loobuksime selles sõjas murrangu saavutamisest ja võidu saavutamisest haldusriigi ennasttäis ametnike, jõuetu parlamendi ja ebakompetentse valitsuse ees.
Me ei kapituleeru, me jätkame seda sõda. See riik peab olema riik, kus valimistel on mõte, kus valimistel väljaöeldud programmilised seisukohad peavad olema need juhtnöörid, milledest lähtutakse poliitika elluviimisel, mitte ametnike poolt abitutele, vaevu-vaevu lugeda veerida suutvatele ministritele memode ettesöötmine, memode mahalugemine. See ei ole poliitiline juhtimine. See ei ole programmidest lähtumine. See ei ole tegelikult õigusriik, parlamentaarne vabariik.
Ma saan aru, et paljudele siin saalis viibijatele ja ka ekraanide taga viibijatele mu jutt ei meeldi, ei meeldi sellepärast, et te saate aru, et mul on õigus. Ongi hüpiknukud meie poliitikud, meie tänased ministrid. Ja me ei saa sellega nõus olla, sest see ei ole riik, mis pikemas perspektiivis püsima jääb. Marionettide riik võetakse marionettidelt ära, kui peremehed otsustavad selle marionettidelt, nukukestelt ära võtta. Ja kellele see riik siis saab kuuluma? Suure küsimärgi panen praegu püsti siin: kellele see riik siis saab kuuluma, kui nukud otsustatakse teatrist välja visata?”