05.08.2020
Mart Helme
Kunagine välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand kirjutab Eesti Ekspressis, et Mart Helme karjäär välisministeeriumis lõppes omal ajal selle tõttu, et ta jäi ministeeriumi sisekontrollile vahele 500 000 Eesti krooni mittesihipärase kasutusega; Helme sõnul ei vasta mitte miski Tarandi jutus tõele.
Sotsiaaldemokraatlikku erakonda kuuluv Tarand märkis, et mõneti ootamatult asus Helme kaitsele tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes tegi otsuse, et Moskva suursaadiku koht on sensitiivne, mistõttu pole vaja Eesti-Vene suhteid löögi alla seada ja juhtumit seaduse alusel menetleda ning veenis ära ka peaminister Mart Laari ja president Lennart Meri.
Tarandi väitel oli juhtunuga seoses veel üks tahk ehk ehitusettevõtja Toivo Lepiku rahaline nõue Helme vastu seoses Suure-Lähtru mõisaga ning kus kolmepoolsel kohtumisel Šoti klubis lepiti kokku, et kui võlg saab kolme nädala jooksul makstud, siis Lepik juhtunut ei avalikusta ja Tarand asja ei kriminaliseeri.
Mart Helme kommenteeris, et mitte miski Indrek Tarandi jutus ei vasta tõele ning talle ei esitatud välisministeeriumis mingeid pretensioone raha mittesihipärase kasutamise kohta.
Mart Helme: „Mulle ei esitatud välisministeeriumis mingeid pretensioone raha mittesihipärase kasutamise kohta. Mitte üheski Moskva rahaasju puudutavates auditites ei ole mulle etteheiteid tehtud. Need auditid peaksid ilmselt veel arhiivides alles olema. Ei ole juttu olnud ei viiest ega viiesajast tuhandest kroonist.
Minu kasutada olnud raha tuli minu teenistusest ja pangalaenust. Moskvas teenisin suursaadikuna koos abikaasa ja laste toetuse ning nö Moskva koefitsiendiga ca 60 000 krooni kuus. Tagasi Eestisse, Välisministeeriumisse asekantsleriks tulles hakkasin teenima ca 8000 krooni kuus. Selline teenistuse vahe oli muidugi peamine põhjus, miks inimesed välisteenistusse soovisid minna.
Lisaks võtsin mulle kuuluva mõisa ülesehitamiseks Hoiupangast 1 250 000 krooni laenu. See kattis täielikult mõisa ehitamisega seotud lepingulised kohustused ja sellekohased dokumendid on mul loomulikult kõik olemas. Meil olid tõesti ehitusettevõtja AS Tallinna Restauraatoriga erimeelsused, mis ei puutunud aga vähemalgi määral Välisministeeriumisse. Nende osas saavutasime advokaatide vahendusel kokkuleppe, mis sõnastati ka mõlemapoolselt allkirjastatud protokollis, mis sedastas, et meil ei ole vastastikku teineteisele pretensioone. Ka need paberid on mul muidugi olemas.
Kokkuvõttes – mitte miski härra Tarandi jutust ei vasta siin tõele.“