Mida lähemale Riigikogu valimistele, seda raevukamaks muutub liberaalse frondi rahvuskonservatiivide vastu suunatud viha. Refrääniks neile vihapursetele, milles enamalt jaolt puudub igasugune argumentatsioon ja vehitakse kulunud süüdistustega, on loomulikult kategoorilise imperatiivina esitatav nõue: me ei tohi võimule saada! See pidavat lõppema Eestile katastroofiga. Vabandust! Missuguse katastroofiga? Kas see katastroof pole liberaalsete erakondade juhtimisel Eestis mitte juba kätte jõudnud?
Kus siis ikkagi on Euroopa kiireim inflatsioon ja hinnatõus? Kus tõuseb rekordkiirusel vaesuse määr? Kus ähvardab valitsus paratamatult saabuvate elektrikatkestustega (mis viimase tormi ajal olid tõepoolest ka massilised)? Kus nõutakse inimestelt, et nad oleksid valmis nii tööl, kodus, koolis kui ka puhkehetkel külma taluma? Kus vaadatakse kalasilmadega pealt, kui ettevõtjad appi karjuvad ja järjest uksi sulgevad? Võiks jätkata, aga loetletu on üksnes õite kirjeldamine, sest tõeliselt kibedate viljadeni pole veel jõutud. Aga jõutakse, kuna see valitsus ei oska ega taha midagi ette võtta, mis allakäiku peataks.
Kui EKRE annab riigikogus sisse eelnõu toidukaupade ja ravimite käibemaksu alandamiseks, siis ütleb Kaja Kallas, kelle pensionäridest vanemad pidid eluga hästi toime tulema ega vaja abi, et käibemaksu alandamisel puudub mõte.
Kui EKRE annab sisse eelnõu mootorikütuste aktsiisi alandamiseks, siis teab Kaja Kallas, et see ei jõua hindadesse (ignoreerides ülbelt fakti, et kui EKRE oli valitsuses ja aktsiise alandati, siis jõudis hinnalangus peaaegu kohe ka tanklatesse).
Kui EKRE ütleb, et lõpetame ennast täielikult diskrediteerinud elektribörsil osalemise ja võtame elektri hinnast välja CO2 komponendi, mis annab võimaluse elektri hind alla tuua ligi 3 sendile kilovatt-tunnist, siis valetab Kaja Kallas avalikkusele, nagu oleks see võimalik üksnes siis, kui Eesti Euroopa Liidust välja astub. No ei ole nii!
Ent võtame veel ühe süüdistuse, millega EKRE-le lajatatakse, kui tahame rääkida praeguse valitsuse korruptsioonist või seaduserikkumistest. Siis hakkab Kaja Kallas rääkima, et me kahjustame õigusriiki või kavatseme selle võimule saades kogunisti likvideerida. Kulla sõbrad, meil pole siin enam midagi kahjustada või likvideerida, sest sellega olete te ise juba edukalt hakkama saanud! Meenutame vaid Marko Mihkelsoni fotograafiahuvi, Liina Kersna testihankeid või Raimond Kaljulaidi räpase vene raha teemat. «Õigetesse erakondadesse» kuuluvad poliitikud oleks justnagu raudse kaitsekupli all.
Oleks ükskõik missugusega nimetatud tegudest hakkama saanud mõni EKRE liige, pasundataks sellest nädalaid. Iga päev võtaksid poose ja väljendaksid oma hukkamõistu nn valgete erakondade juhid ja esineksid oma hinnangutega ideoloogiliselt järele katsutud juristid. Seega, mis õigusriik? See eksisteerib mõningase rudimendina veel vaid kohtunikkonnas, mille üksikuid liikmeid ilmselgelt ärritab kaitsepolitsei, prokuratuuri ja ajakirjanduse trilateraalne omavoli õigussüsteemi kuritarvitamisel. Aga küllap Reformierakonna kindlad käed ka nendeni jõuavad.
Jõudsimegi ajakirjanduseni, millelt EKRE samuti vabaduse ära pidi võtma. Missuguse vabaduse? Kas vabaduse laimata ja tühistada liberaalse diktatuuri järkjärgulise pealesurumise vastu astuvaid inimesi ja organisatsioone?
Anna kannatust! Elukogenud inimesena võin öelda, et Eesti ajakirjandusega on juhtunud täpselt see, mis juhtus Venemaal, kui 1996. aasta presidendivalimiste ajal loobus ajakirjandus igasugusest objektiivsusest ja asus toetama seniilset ja haiget alkohoolikut Boriss Jeltsinit, peaasi et kommunistid võimule ei saaks. Kommunistid ei saanudki võimule, aga ajakirjandus oli oma meelest kangelasliku võitluse käigus vabatahtlikult ära andnud hoopis oma objektiivsuse ja vabaduse ning sai kõigest kolm aastat hiljem nii kommunistide kui ka Jeltsini asemel võimule Vladimir Putini. Suur osa Eesti meediast kõnnib kahjuks sama rada.
Siinkohal tahakski silmi avada kõigil neil, kes eesti rahvast praegu meiega hirmutavad. EKRE ei likvideeri siin riigis mingeid vabadusi. Vastupidi, oleme koos muu maailma rahvuskonservatiividega jäänud ainsaks jõuks, kes veel sõnavabaduse eest ja maailma kultuuripärandi hävitamise või tsenseerimise vastu võidelda jaksab. Küll aga likvideerivad vabadusi need, kes meid selles silmakirjalikult ja küüniliselt süüdistavad. Kindlate käte puhul võite tõepoolest kindlad olla, et lõppeva aasta jõudemonstratsioonid koerte, teleskoopnuiade ja inimeste ilma igasuguse põhjuseta kinnipidamise ning alandamisega olid köömes, võrreldes sellega, mis toimuma hakkab, kui liberaalne front ennast võimul olles lõpuks täiesti karistamatuna tunneb.
Lõpetuseks ka julgeolekust. Reformierakond sõimab metoodiliselt oma konkurente Kremli-meelseteks. Nõnda ei kehasta see erakond kedagi muud kui alatut varganägu, kes karjub, et võtke varas kinni. Sest vaatame, kes päriselt Kremli asja ajab. Reformierakonna juhtimisel likvideeris valitsus sõjaväestatud piirivalve, likvideeris sõjaväeluure, juurutas jõukohast riigikaitse doktriini (loe: loobus iseseisvast kaitsevõimest), pidurdas aastaid elementaarselt vajalikke relvahankeid ning viimati tallas kaitseväelaste moraalil ja motivatsioonil neid koroonavaktsineerimisega kiusates ning vallandades.
Aga ei, ega selle peale Kremlis ju ei itsitata…
Mis aga kõige hullem, Reformierakond viib praegu ellu Kremli kõige suuremat unistust, milleks on eesti rahva väljatõrjumine slaavlaste invasiooniga. Ukraina abistamise sildi all toimub praegu enneolematu immigrantide sissevool, mille tulemuseks võib olla eestlaste jäämine vähemusse omal maal, kui piiri kontrolli alla ei võeta.
Eelnevale lisaks: üle saja tuhande tänavu Eesti riiki sisenenud immigrandi puhul me väga suures osas ei tea, kes neist on tegelikult sõjapõgenik, kes õnneotsija, kes GRU diversant või värskelt välja antud Ukraina passiga siia komandeeritud tsiviilriietes Vene relvajõudude roheline mehike. Need viimased teavad aga täpselt, mida nad vastava signaali saamisel siin tegema või millise kohapealse viienda kolonni üksusega liituma või millist koguni juhtima peavad hakkama.
Lõpetuseks meenutan oma lapsepõlve 1950. aastate algul, mil eesti rahvas pidevate elektrikatkestuste, suhkrusabade, tänavatel ülbitsevate slaavi kampade, võimu ees hirmu tundmise ning üheks ja ainuõigeks kuulutatud ideoloogiaga kohanema pidi. Ja mis oli kole. Eestis on kõik see ju otsapidi jälle kohal. Ja kohale on see jõudnud meile ennekõike Reformierakonna juhtimisel. Ma loodan, et eesti rahva kriitiline mass on sellest kõigest tänaseks aru saanud. Miks läheb EKRE valimistele loosungiga «Päästame Eesti»? Sest Reformierakond müüb meile allakäiku, vaesust, kannatusi ja põhjendusi, miks midagi teha ei saa. EKRE usub endiselt, et parem Eesti on võimalik.
Mart Helme, EKRE aseesimees