18.11.2021
EKRE aseesimees Mart Helme.
Riigikogu EKRE fraktsiooni liikme Mart Helme eile Riigikogus Vabariigi Valitsuse poolt algatatud avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandal lugemisel.
Meil on tegemist riigiga, kus palju räägitakse õigusriiklusest, kus palju räägitakse rahva kaasamisest, kus palju räägitakse sellest, et võim peab olema läbipaistev, inimesed peavad teadma, mis on neid puudutavate otsuste taga.
Aga kui me tegelikkusesse ja päris ellu läheme, siis selgub, et õigusriik lonkab meil kahte jalga. Sest meil on ametnikud, aga nende kiiluvees ka poliitikud või ka vastupidi, õppinud, kuidas jokk-skeemidega tegelikult läbi viia hankeid nii, et need on läbipaistmatud, kuidas jokk-skeemidega korraldada riigi valitsemist nii, et tegelikult avalikkus ei tea, mida arutatakse, kes arutab või missuguste tulemusteni jõutakse.
Meil on suurepärane pitsat igal pool: AK, ametkondlikuks kasutamiseks. Ja tihtipeale ametkondliku kasutamise tähtajad on mõistusevastaselt pikad. Ja kõik see viitab sellele, et tegelikult võim ega ametnikkond ei usalda avalikkust, kardab avalikkust ja petab avalikkust. Ja need on väga-väga tõsised ohumärgid. Niisuguste asjadega ei saa nõustuda.
Tooksin ühe dimensiooni kogu selle arutelu juurde, mis võib-olla otseselt seda eelnõu ei puuduta, aga mis puudutab avalikustamist laiemas plaanis ja salastatuse mõttetust. Olen aastate vältel nii eelmises Riigikogu koosseisus kui praegu ja ka ministrina osalenud arvutul hulgal erinevatel salastatud koosolekutel kinnistes ruumides, mis on pealtkuulamiskindlad ja nii edasi, ja väga paljudel kordadel olen pidanud täielikus hämmingus nendelt koosolekult lahkuma. Sest see, mida seal on riigi kõrgematele juhtidele infoks jagatud, ei kvalifitseeru mitte kuidagi tegelikult salastatuse alla. Seal räägitakse tihtipeale kõigel banaalsemalt seda, mida me loeme paari päeva pärast kusagilt ajakirjandusest, mis mingite teiste arutelude käigus tuleb samuti üsna lühikese aja pärast avalikkuse ette kui täiesti salastamata teave. Aga ometi on telefonide ärakorjamised, allkirjade andmised, et me oleme osalenud nendel koosolekutel ja oleme kohustatud siin räägitust vaikima nagu haud ja seda aastate vältel. Meile näidatakse mingisuguseid analüüse, millega tutvumisel jääb arusaamatuks, miks nendele inimestele on makstud palka ja miks neid analüüse hoitakse saladuses, sest mitte midagi salajast selles lõppkokkuvõttes ei ole. Isegi kõige tavapärasem poliitikavaatleja teeb täpselt samasuguseid järeldusi, kui ta natukenegi viitsib asjade üle mõelda. Kõik see näitab seda, et need, kes selle salastamisega tegelevad, tegelikult ei tee oma tööd nii nagu peab.
Tekib väga selge küsimus, väga põhimõtteline küsimus: kui see, mida meile pakutakse, saladuse pähe, on tõepoolest saladus, siis kas need, kes peavad salastatud materjalidega töötama ja selle põhjal tegema Eesti riigi julgeoleku seisukohast olulisi järeldusi, teevad oma tööd halvasti, sest tegelikult salastatud materjali analüüsitud ei ole? Või ametnikud, kes seda tööd teevad, ei usalda poliitikuid, kes on küll saanud kõige kõrgema riigisaladusega töötamise loa, aga neid ometi ei usaldata? Neile jagatakse libasalastatud informatsiooni, libasalastatud dokumente ja tegelikud saladused on kusagil üksikute ametkondade ja üksikute ametkondade üksikute ametnike käsutuses ja seifides? See on täiesti vastuvõetamatu.
Ja siin me jõuame ühe teise ülimal põhimõttelise küsimuseni: puudulik tsiviilkontroll eriteenistuste ja jõuametkondade üle. See on kõige suurem oht meie ühiskonnale tervikuna …
Ja selle ohu vilju me tunneme oma igapäevases poliitilises elus pidevalt, kui me vaatame seda toolidega ringmängu, mis toimub kõrgemate riigiametite kohtade täitmisel. Me näeme, kuidas ühed ja samad staarametnikud tiirlevad ühelt kohalt teisele, lõpeb üks ametiaeg, pikendatakse seda järgmiseks ametiajaks. Kui seadusega ettenähtud kaks ametiaega täis saavad, siis liigutatakse ära kusagile teise ametisse jälle viieks aastaks või mõnel puhul seitsmeks aastaks ja kui seal aeg täis saab, siis pikendatakse seda ja liigutakse ka selle ametiaja täis saamisel järgmisse kohta. Kõik see näitab, et see salastamismaania üht väga kindlat eesmärki. Teatud seltskond kindlustab selle salastamise ja salastatud info valdamise näol endale riigis valitseva positsiooni ja see ei ole kooskõlas ei võimude lahususe põhimõttega, see ei ole kooskõlas ei põhiseaduse mõttega ega ka loomulikult avalikkuse ootustega ega ka avalikkuse õigustega saada riigivalitsemisest sügavuti minevat ammendavalt pilti.
See on oht meie riiklikule püsimajäämisele, sest ametnikkond ei suuda riigi püsimist garanteerida. Riigi püsimise suudab garanteerida üksnes kogu rahvas. Ja praegu me näeme, kuidas rahvas on lõhki aetud. Just äsja infotunnis kuulsime ka, kuidas sundvaktsineerimist meil ei ole, aga need, kes ei vaktsineeri, need me laseme lihtsalt lahti. Sest kujutad sa ette, mõnedes ametites nõutakse ju kiivri kandmist. Pange endale siis kiiver pähe! Ja kõik need, kes te arvate, et kiivri kandmine ja inimestele vaktsiini süstimine sunniviisiliselt, ähvardusega töökohast ilma jätta, sissetulekust ilma jätta, on võrdsustatavad kategooriad. No palun väga, niisugune mõtteviis on täielikus kooskõlas sellega, mida ma kirjeldasin. See ei ole demokraatlik, see ei ole õigusriigile kohane, see ei ole avalikkuse huvides. Ja niisuguse poliitika jätkamisega seisame me väga tõsiste probleemide ees, sest me oleme näinud äsja, kui suurte raskustega või õigemini isegi mitte raskustega, vaid kui võimetult tullakse toime Eesti riigis kriisi lahendamisega. Kui see kriis muutub eksistentsiaalseks tõepoolest Eestit tabavas hübriidrünnakus – ma tahaks näha, kuidas me sellega hakkama saame ainult ametnike juhtimisel.