15.04.2022
Mart Helme räägib ausalt ja otsekoheselt.
Eesti liberaalne-vasakpoolne ühiskond on taas vihast kägaras, sest keegi julges öelda seda, mida ei sobi, põletusriidad põlevad ja ristid aetakse püsti.
Mart Helme puhul ei maksa milleski üllatuda, nüüd juba mitte ka selles, et ütleb ta kui räigelt tahes, tal on alati õigus. EKRE kauaaegne liider on juba vanem mees, poliitkorrektne kahekeelsus pole enam tema jaoks, ta ütleb ausalt ja otsekoheselt välja nii, nagu asjad on.
Asi polegi ju Mart Helmes, vaid läänestunud ühiskonnas, kus ei räägita enam seda, mida südames tuntakse. Kunagi 1990. aastatel sarjas välisminister Lennart Meri Vene liidreid üsna otsekoheste sõnadega – Lääne poliitikud olid šokis, et kuidas võib nii otse öelda, meie Eestis aga tundsime oma esindaja üle uhkust. Nüüd lööks Eesti ühiskond ise Meri risti.
Mart Helme lihtsalt vihastub, kuuldes sadadest suudest “hülge möla” – talle ei mahu pähe see, kui kaua võib rumalat juttu ajada. Hea näide selles kontekstis on massimigratsioon (mitte Ukraina põgenikud, vaid Vahemere paadisõitjad) – kõik teavad, et absoluutne enamus tulijatest, peamiselt mehed, on hea elu otsijad ja Läänel pole neist erilist kasu, pigem tekitavad nad probleeme. Ometigi räägivad kõik edasi mingitest õnnetutest, paadirännet ei üritatagi peatada, Lääne-Euroopa oigab rändekulutuste käes, aga poliitkorrektne on migratsioon ikkagi heaks kiita.
Kui Mart Helme kõneles konservatiivide konverentsil Saksamaa kaitsepoliitika allakäigust ja sellest tulenevalt NATO nõrkusest, taheti teda ka risti lüüa. Nüüd on selgunud, et Saksamaa ei saa Ukrainat abistada, sest neil endilgi pole Bundeswehris midagi.
Paljusid vihastab see, mis Eestis toimub – Reformi- ja Keskerakonna valitsus räägib eesti keele ja kultuuri kaitsmisest, samas aga näeb igaüks, kel silmi on, Eesti venestamist, ning ülikoolides ingliskeelestamist. Ukraina toetamisest suure suuga rääkiv Kaja Kallase valitsus surus samas esmaspäeval läbi välismaalaste seaduse, mis lubab ukrainlastele maksta 0,8 keskmist palka. Kus on siin õilsus ja tähelepanu selle rahva vastu?
Praegused Mart Helme sõnad Ukraina sõjapõgenike kohta ajasid osa ühiskonnast vihale, aga ega seal midagi väga valesti ka pole. Sõjapõgenike õnnetu saatus on üks teema, nende massiline saabumine teine. Üha enam kirjutavad ka EKRE-t vaenavad väljaanded sellest, et paljud ukrainlased pole päris need, keda me ootasime. Ehk siis paljudele pole mõtet hõigata “Slava Ukraini!”, sest nemad ei ole selle loosungi rahvas. Isegi ühe Ukraina pere Eestisse toonud Eesti 200 liige Priit Põiklik tunnistas Äripäevale, et avastas nood hiljem hoopiski putinimeelsed olevat.
Vasakkalda-Ukraina on venekeelne ja suur osa põgenikest ongi venekeelsed, kes põgenevad lihtsalt sõja eest, olemata seejuures Ukraina patrioodid. Nad ei pruugi olla ka putinistid, nad lihtsalt otsivad rahulikku elu. Edasi on meie otsustada, kas me peame ikkagi võimaldama tuhandetel sellistel vabalt siia tulla – nad ei haaku ju kuidagi meie endi Ukraina-patriotismiga, mida me väljendasime Vabaduse platsil. Paljud ongi venekeelsed põgenikud, kes hakkavad siin täiendama niigi suurt vene kogukonda ja ilmselt ei soovigi “ukropite” sekka naasta.
Eesti peaks põhjalikult järele mõtlema, kas me ikka peame lubama ukrainlaste sedavõrd massilist migratsiooni, eriti kui tulijad ei ole Zelenskõi rahvas. Kui ei olda Ukraina patrioodid, siis hakkame selle seltskonnaga vaeva nägema ja selle eest hoiatab ka Mart Helme.
Aga halbade sõnumite toojad ju tapetakse.
Jüri Kukk, toimetaja