31.10.2020
Mart Helme
EKRE on kõigest pooleteise aastase võimuloleku jooksul saavutanud rohkem kui Reformierakond terve kümnendi vältel, kirjutab EKRE aseesimees Mart Helme.
Kirjandussõpradel on õigus: minu artikli pealkirjas sisaldub viide Ameerika kirjaniku William Faulkneri romaanile „Hälin ja raev“ (ingl k „The Sound and the Fury“), mille tüviteemaks on allakäik ja korruptsioon – ühe perekonna näitel.
Allakäik ja korruptsioon on tüviteemaks ka Eestis. Seda meie poliitkartelli näitel. Ent mis on poliitkartell Eesti moodi? See on välja kujunenud (kujundatud) poliitiline süsteem, mille kandvateks koostisosadeks on parteid, kes moodustasid valitsusi alates esimestest vabadest valimistest 1992. aastal. Loetleme: Isamaa (erinevate nimevariantidega), Reformierakond, sotsiaaldemokraadid (algul Mõõdukad) ja teatud mööndustega ka Keskerakond.
Aeg-ajalt on ilmunud küll välja ka mõned mänguilu rikkujaid, kuid neist enamiku tähelend on jäänud üürikeseks. Nad on kas lagunenud või neelatud mõne olemasoleva kartellierakonna poolt alla, ja sedapidi samuti kartellistatud.
Poliitilise süsteemi pilt jääks poolikuks, kui me ei räägiks veel kahest kriitiliselt tähtsast komponendist. Nendeks on püsiriik ja süvariik. Mõlemad põimuvad, aga nende tuumiku moodustavad eluaegsed, süsteemi erinevates segmentides ringlevad ametnikud ning erinevate põhiseaduslike institutsioonide ja justiitssüsteemi töötajad.
Tarduv ja kafkastuv süsteem
Ent see pole veel kõik. Kartellist rääkides on selle lahutamatuks osaks, ja kartelli ideoloogia ning poliitika elluviimise instrumendiks, end vabaks nimetav, aga tegelikkuses sügavalt korrumpeerunud peavoolumeedia.
Iseenesest pole kirjeldatu kaugeltki iseloomulik ainult Eestile. Sarnast pilti võisime kuni hiljutise ajani näha praktiliselt igal pool ennast demokraatlikuks nimetavas maailmas. Mõõtkavade erinevusele vaatamata sai 21. sajandi teise kümnendi alguseks igal pool selgeks, et valimistest ei sõltu suurt midagi, sest kartelle moodustavate jõudude tegevuse tulemuseks on vaid üha jäigemalt tarduv ja kafkastuv süsteem.
Meil Eestis sai selle ülbe ja inimvaenuliku tardumuse võrdkujuks Reformierakond, eriti selle viimane peaminister Taavi Rõivas, kes teatas mäletatavasti, et Eesti vajab veel vaid peenhäälestust.
Ometi olid tektoonilised laamad peenhäälestamise ajaks juba liikvele läinud. Kesk-Euroopas kukutas rahvas seni kuulekalt rahvusvahelist süvariiki teeninud kohalikud vasallid ning valis oma riike juhtima rahvuslik-konservatiivsed jõud. Katalüsaatoriks oli siinjuures muidugi liberaalseks demokraatiaks nimetatav ajupesu, mis asus otseselt ründama rahvusriiklust ja traditsioonilist perekonda, nõudes selle asemel piiride avamist sisserändajatele ning homoagenda legaliseerimist.
Reaktsiooniks liberaalse demokraatia diktaadi kehtestamise katsetele olid ka Brexit ning Donald Trumpi valimine USA presidendiks.
Nagu näeme, ja teame, on kõik need muutused põhjustanud kartelli ning selle teenistuses oleva peavoolumeedia raevuka reaktsiooni. Oma vihas ja seniste positsioonide kaotamise valus ning hirmus ei põrkuta tagasi ühegi vale ega moonutuse ees. Nii pidi Brexit põhjustama Suurbritannias näljahäda ja joogivee puudust, lennuliikluse katkemist ning majanduse kokkuvarisemist. Donald Trump on ka meie meedia andmetel ebaintelligentne jõhkard, kes teenib Kremli huve, Poola ja Ungari liidritest rääkimata.
Teisiti pole lood ka Eestis. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna areenile ilmumisest alates on meie erakonda ja selle poliitikuid halvustatud ja laimatud.
Reformierakond – Eesti kartellipoliitika lipulaev
Ometi võime praegu, eriti tuleva aasta eelarve vastu võtmise järel, tõdeda, et oleme kõigest pooleteise aastase võimuloleku jooksul saavutanud rohkem kui Reformierakond terve kümnendi vältel.
Haiglavõrk uueneb, kaitsekulutusi suunatakse tegelikesse lünkadesse, sisejulgeolek ja piirivalve tugevnevad, maanteede ehitamise projektid on kalevi alt välja võetud, pensionid tõusevad ja kohalike omavalitsuste toetamine kasvab. Reformierakonna võimuoleku ajal Eestis asuvate pankade kaudu toimunud pretsedenditu rahapesu tegusast uurimisest rääkimata. Ning seda kõike teeme me koroonakriisi ja keeruliste majandusolude tingimustes.
Aga see pole kõik. Nii nagu paus võib olla muusikas kandvaks osaks, on oluline ka see, mis meie pingutuste tulemusena on jäänud toimumata. Ei ole ratifitseeritud kooseluseaduse rakendusakte, ei ole nõustutud immigrantide sundjagamise ideedega Euroopa Liidus, samas oleme aga asunud kontrolli alla võtma senist kaootilist ja migratsioonipumbaks muutunud võõrtööjõu ja kolmandast maailmast pärit üliõpilaste liikumist.
Pole siis midagi imestada, kui võimust ilma jäänud ja oma üha piinlikumaks muutuvale eksistentsile paaniliselt õigustust otsiv Reformierakond – Eesti kartellipoliitika lipulaev – ei oska teha muud, kui väljastpoolt kartelli tipp-poliitikasse murdnud ning mehetegusid tegema asunud EKRE-t mustata ning laimata.
Aga üha enam kõlab see kui halin. Halin, mida põhjustab pime raev.
Mart Helme
EKRE aseesimees