20.02.2018
Euroopa Liit
Esmaspäevases Vikerraadio saates “Reporteritund” vestlesid rahvusvahelisest poliitikast kaks vastandlikku poliitikut, europarlamendi liige Yana Toom ja rahvuskonservatiivide liider, EKRE esimees Mart Helme, kelle arvamused mitmetes küsimustes siiski suuresti kattusid.
Saatejuht Indrek Kiisleri esimeseks küsimuseks oli Vene-Eesti suhete tulevik ja selles küsimuses keeldus Mart Helme spekuleerimast, viidates George Freemani arvamusele, et rahvusvahelistes suhetes on liiga palju muutujaid ja anarhiat, tegemaks paikapidavaid ennustusi. Mis aga puutub Venemaasse, siis usub Mart Helme, et Venemaa on ka paljude aastate pärast alles, kuid tal ei õnnestu praeguseid positsioone säilitada, sest sel riigil tuleb tulevikus suuresti keskenduda siseprobleemidele. Samas aga ei muutu idanaaber tema hinnangul nii nõrgaks, et väikesi naaberriike mitte ohustada. Yana Toom omakorda täpsustas, et venelased on siseriiklikult valmis paljust loobuma, säilitamaks suurriiklikku positsiooni.
Kui Yana Toom pidas Eesti-Vene suhteid olematuteks, siis Helme arvates on meil olemas diplomaatilised suhtluskanalid, kuid need töötavad madala intensiivsusega, suheldakse peamiselt kolmandate riikide kaudu, kusjuures Eestil on nendeks Soome ja Skandinaaviamaad. Piiri osas aga soovitab EKRE esimees Jaapani kombel lihtsalt oodata, kuni Venemaa etteotsa tõuseb demokraatlik liider, kes on nõus tunnistama Eestile tehtud ülekohut. Praegu aga on Eestile kasulik kasvõi autokraatlik, kuid stabiilne Venemaa, kartma peaks ebastabiilsust ja segaduste aegu idanaabri juures, mis võivad valla päästa põgenikevoo Baltimaade suunal.
Mart Helme peab ärevaks ka Süürias toimuvat, sest seal on vastamisi läinud nii maailma kui ka piirkondlikud suurriigid. “Eriti ohtlik on nii USA kui Venemaa uus strateegia, mis on tuumaheidutusse toonud mitte enam ballistilised, vaid juba taktikalised tuumarelvad, mistõttu nende kasutamine muutub üha tõenäolisemaks,” nentis Helme.
Rääkides maailma jõujoontest ütles EKRE liider, et 1945. aastal Potsdamis paika pandud Euroopa mudel ei rahulda enam kedagi, kusjuures näiteks Türgi on rahvaarvult Saksamaaga võrdsustumas, kuid sõjaliselt temast tugevasti üle. Saksamaa kohta arvas Mart Helme, et EL-i liiderriigina on ta II maailmasõja lüüasaamise järel hoidnud madalat profiili ega suuda enam lapiteki-sarnases Euroopa Liidus juhtrolli hoida. Pool aastat valitsuseta Saksamaa on tema sõnul praegu juhitamatu ja Helme ei ennusta ka suurele koalitsioonile pikka iga.
Eesti välispoliitikat kritiseerides rõhutas Mart Helme seda, et me paljastame oma plaanid juba enne läbirääkimisi ja ta tõi näiteks Eesti esindaja EL-i juures Matti Maasikase, kes teatas, et Eesti on valmis EL-i eelarvesse rohkem maksma — ta ei oodanud ära mingit selgust, samas kui enamik Euroopa riike uuris kõigepealt seda, kuidas eelarve täitmine Brexiti järel üldse toimuma hakkab.
Yana Toom märkis ära, et hiljutisel Müncheni julgeolekukonverentsil ei nimetatud Venemaad riskide esikümnes. Mart Helme osundas sellele, et nii George Freeman, Henry Kissinger kui ka Zbigniew Brzezinski on öelnud, et Venemaa ja EL-i liitu ei saa USA endale lubada, sest nii kaotab Ameerika oma liidripositsiooni, eriti kui nendega liitub ka Hiina.
Rääkides üldistest liitlassuhetest ja Saksamaa usaldavusest nentis Helme, et maailma poliitikas pole kindlaid mustreid, vaid on kaleidoskoop, milles tulevad ette üha uued mustrid. Nii said Versaille` lepingust nõrgestatud Saksamaa ja arengumaa tasemel Nõukogude Liit esialgu hästi läbi, kuid kui mõlemad jalule tõusid, said liitlastest vaenlased. EKRE esimees täpsustas, et maailmale on paradoksaalselt hästi mõjunud tänapäevaste relvade tohutu purustusjõud, mis hoiab suurriike karvupidi kokku minemast, nad sõdivad pigem vasallriikide kätega.
Saatejuht avaldas arvamust, et kui Eesti 2004. aastal EL-i ja NATO-sse astus, tundus Euroopa valmis ehitatud olevat ja Mart Helme meenutab, et tollal käis kogu töö just selle nimel, et klubisse pääseda. “Siis tuli hetk, mil tundus, et kõik on valmis ja keegi ei osanud enam midagi teha,” täiendas Helme. “Edasi tuli arusaam, et integreerume Euroopasse, võtame direktiivid ette ja täidame neid, saadame sõdurid, kuhu kästakse — kogu riigimasin lülitus justkui allhankele ja teenindusele ning me unustasime,et oleme riik. Me oleme võtnud mugava positsiooni ja teeme nii nagu kästakse, mis sellest, et rahvas pole rahul.”
Mart Helmega nõustus ka Yana Toom, kes on lapsena näinud Nõukogude Liidu õhku täis ametnikke tähtsalt pealinna sõitmas, ja ta ütles, et samasugused näevad välja ka euroametnikud. Toom lisas, et paljud koos Eestiga 2004. aastal liitunud riigid sõdivad EL-is aktiivselt oma huvide eest, Eesti paraku mitte.
Mart Helme sõnas, et Eesti jaoks on mugavustsooniks kujunenud ka uskumus, et oleme tugev digiriik, kuid unustatakse, et e-teenuseid viia 1,3 miljoni inimeseni on kümneid kordi lihtsam kui seda viia 80 miljoni sakslaseni. Ta lisas, et me pole mugavustsoonist siiani väljunud, kuigi võiksime olla tugevad Vene eksperdid, kellelt suured riigid nõu küsiksid, see oleks Eesti nišš. Helme sõnul on tugev ekspert näiteks Vladimir Juškin.
Yana Toom usub, et siinne Vene kogukond võiks aidata ka ust Itta lahti hoida. Mis aga puutub digilahendustesse, siis Toomi arvates on suurem süü just Euroopa bürokraatial, kes lihtsalt ei soovi paberimajanduse asemele mugavamaid lahendusi. Madalmaad on tema hinnangul e-riigi osas Eestiga samal tasemel, kuid meie riik on suutnud endast edukama kuvandi luua.
Mart Helme rõhutas veel ka seda, et Venemaa on tegelikkuses transkontinentaalne riik, kus otsustamisel on suur mõju regioonidel, majanduseliidil ja sõjaväelastel, seetõttu on vale arvata, et kõike otsustab ainult Putin, tegu on märgatavalt keerukama süsteemiga.
Viimaste küsimuste seas oli EL-i laienemine ja Mart Helme usub, et Balkani riikide kaasamine on pigem propagandistlik samm, sest need riigid pole liitumiseks isegi sellistele lähtepositsioonidele jõudnud, mis olid Eestil 2004. aastal. Vastupidi, nendes riikides on tohutud vastuolud nii siseselt kui ka naabrite vahel ja Mart Helme meenutas aegu, mil Baltimaid grilliti tohutult, et nad nõuetele vastaksid. Pärast Brexitit jääb netomaksjaid EL-is vähemaks ja seega jääb ka vaeseid riike kausi ümber rohkem, mistõttu olukord EL-is muutub Helme hinnangul uute riikide lisandumisega hapumaks.
Lõputeemaks kujunes see, miks õnnestus Soomel kord ennast Põhjamaade külge haakida, kuid Eestil pole see korda läinud. Mart Helme arvates polegi see lihtne, sest ajaloo jõnksud on meid lähendanud pigem Saksamaale ja Venemaale ning Eesti Põhjamaana kujutamine on pigem intellektuaalne mäng. Tema hinnangul on Eesti geopoliitiline identiteet pigem teiste Balti rahvastega koos, eriti Lätiga, kellega on meil ka sarnane ajalugu. Helme meenutas ka 1920. aastaid, mil Eesti lippu taheti Põhjamaade sarnaseks ristilipuks muuta. “Kas me peamegi olema Põhjamaa, oleme lihtsalt Eesti,” arvab EKRE esimees lõpetuseks.