Mart Helme riigikogus: kõige olulisem on meie kui maarahva säilimine

„Kõige olulisem on meie kui maarahva säilimine,“ ütles Mart Helme riigikogus täna toimuval olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kuidas tulla toime kriisidega põllumajanduses?” arutelu sissejuhatavas kõnes.

Uued Uudised avaldab Mart Helme kõne:

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid, külalised ja ettekandjad! Meie tänane arutelu on pealkirjastatud küllaltki pretensioonikalt, ma ütleksin, “Kuidas tulla toime kriisidega põllumajanduses?”. No kui läheneda asjale stalinlikult, siis võiks öelda, et väga lihtsalt: likvideerime põllumajanduse. Ei ole inimest – ei ole probleemi, ei ole põllumajandust – ei ole samuti probleemi ega kriisi. Aga see on loomulikult ebaõnnestunud nali.

Tegelikkuses on põllumajandus see valdkond, mis ei ole tähtis mitte üksnes majanduslikult, vaid on tähtis ka sotsiaalsest aspektist vaadatuna, on tähtis julgeolekuaspektist vaadatuna. Kui me vaatame peeglisse, siis me näeme seal maarahva esindajat – Eesti rahvas on olnud maarahvas. Ja see, mis on juhtunud 20. sajandi viimaste kümnendite ja 21. sajandi esimeste kümnendite jooksul, on tohutult kvalitatiivne muutus meie rahvuslikus enesetunnetuses. Me oleme, võiks öelda, suuremalt jaolt rahvusena muutunud linnainimesteks. Ja me ei ole võib-olla tajunud seda, kui tohutult pika vinnaga ja vastutusrikkad on need otsused, mida me muu hulgas langetame maaelu ja kitsamalt põllumajanduse seisukohast.

Ma toon teile ühe väga lihtsa, kuid samal ajal väga mõtlemapaneva mõtte. On tõdetud, et me oleme maavanaemade ajastu lõpusirgel. Mida see tähendab? See tähendab seda, et suurem osa siin saalis viibivatest inimestest on kogenud, kuidas nad lähevad kui mitte just oma maal elava vanaema juurde, siis võib-olla sõbranna või sõbra maal elava vanaema juurde ja kuidas seal värskelt korjatud marjadest on keedetud värsket moosi. Ta on söönud pannkookidega seda värsket moosi, käinud laudas, joonud lüpsisooja piima, näinud ka, kuidas võib-olla kanal või kukel pea maha võetakse ning ta ära kitkutakse ja potti pannakse. Teab, et jõuludeks tapeti siga, tehti kodutehtud verivorsti, verikäkki või muid kodutehtud toitusid. See ajastu on praktiliselt lõppenud ja selle lõpu on suuresti tinginud need muutused, aga ka need otsused, mida me langetasime 25–30 aastat tagasi.

Ma ei taha neid otsuseid kritiseerida. Ma ei taha algatada diskussiooni teemal, kas Mart Laar lasi Eesti põllumajanduse põhja või tegi seda keegi teine, kuid tahan tähelepanu juhtida lihtsalt sellele, et ka need otsused, mida me langetame praegu, mõjutavad seda, mis juhtub 20–30 aasta pärast. Ja tõepoolest, sellest seisukohast on ülimalt oluline, et me ei teeks samasugust viga, nagu me tegime näiteks 1990. aastatel.

Ma meenutan teile 1990. aastatest, kui ma töötasin Välisministeeriumis ja olin ka suursaadik Vene Föderatsioonis, et siis oli lakkamatult päevakorras teema, kuidas kaotada topelttollid kauplemisel Venemaaga. See oli teema, mida arutati lõpmatuseni siin saalis, mida arutati lõpmatuseni ajakirjanduses, rahvusvahelistel kohtumistel ja jumal teab kus veel. Vaadake, see oli mõttetu arutelu. Me raiskasime aega ja energiat mõttetule arutelule, sest oli teada, et Venemaa neid topelttolle ei kaota. Ja meil ei ole neid hoobasid, et Venemaad sundida ja teisi riike, kellest paljud on muu hulgas ka meie konkurendid põllumajanduse valdkonnas. See teema ei huvita. Või vastupidi, huvitab seisukohast, et me ei oleks nende konkurendid põllumajandussaaduste turul Venemaal. Aga me kulutasime meeletult aega ja energiat täiesti tarbetutele väitlustele, võitlustele, süüdistamistele. Me ei tohi praeguses olukorras sarnaseid vigu korrata. Seetõttu tahan ma ühe teesina oma väikeses sissejuhatavas sõnavõtus juhtida tähelepanu sellele, et praegusel hetkel, kus me saame Euroopa Liidust põllumajandustoetusi, kus meil on võimalus ka leida turge Euroopa Liidus, me peame mõtlema juba ka selle peale, kuidas jääb meie põllumajandus ja meie maaelu laiemalt – sest põllumajandus on maaelu selgroog – kuidas need kaks jäävad ellu ka pärast Euroopa Liitu.

Miski ei ole igavene, ka Euroopa Liit ei ole igavene. Ja ma ei juhi siin tähelepanu mitte sellele, et vähenevad Euroopa Liidu põllumajandustoetused meile – nad ei vähene ju õnneks järsult, meil on teatud puhverperiood, aga nad siiski vähenevad. Kui me vaatame seda, mis maailmas praegu toimub, kui me vaatame Euroopa järjest langevat konkurentsivõimekust maailmas, kui me vaatame tõusvaid rahvusi, riike ja turge, siis on selge see, et me peame mõtlema palju kaugemale ja palju mitmekihilisemalt, kui me seda siiani oleme teinud. Meie silmis on põllumajandus muutunud üha enam majanduslikuks nähtuseks. Nähtuseks, mis peab tooma sisse raha põllumajandustootjatele, põllumajandussaaduste turustajatele, inimestele, kes valdkonnas tööd leiavad jne. Aga see ei ole nii lihtne, sest põllumajandusel ja maaelul on palju rohkem aspekte.

Ma ütleksin, et kõige olulisem meile on meie kui maarahva säilimine. Meie kui maarahva kestmine on põllumajanduse ja regionaalpoliitika tuum. Selle teine tuum on julgeolekupoliitiline. Tühja maad ei ole võimalik kaitsta isegi kõige parema kaitsetahte juures ja tühi maa ei ole julgeolekupoliitiliselt meile ka mingisugune tagala ega puhver, kui meil tekivad tõsised kriisid.

Ei olegi enam niimoodi, et lähed võtad seinast raha või torkad kaardi masinasse ja maksad oma arve kinni ja võtad kõik poest. Lehm lüpsab poes, siga jätab oma singid poodi jne. Ma meenutan teile – ma olen juba piisavalt küpses eas – seda, mida mina mäletan oma lapsepõlvest ja mida rääkisid mulle minu vanemad. Teise maailmasõja ajal ja selle järgsetel rasketel aegadel sõitsid mu vanemad jalgratastega maale ja vahetasid seal riideid toidu vastu. Oli talusid ja ka kõige raskemal kolhooside moodustamise ajal oli võimalik saada kuskilt käntsakas liha, mune jne. Kas see oleks ka praegu võimalik? Vastus on väga lihtne: see ei ole praegu võimalik. Sellist julgeolekulist puhvrit meil tänasel päeval ei ole. See on mõtlemiskoht. Jällegi, see on olukord, mis on tekkinud teatud otsuste langetamise tulemusena ja need otsused on langetatud teatud aeg tagasi.

Ma sain teha tõepoolest väga põgusa ja kaugeltki mitte ammendava sissejuhatuse, kuid mul on hea meel, et meil on siin tõelised spetsialistid ja nemad on võimelised palju ammendavamalt valgustama kõiki neid aspekte, mis täna arutusele tulevad.

Riigikogus täna toimuval olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kuidas tulla toime kriisidega põllumajanduses?” arutelul esinevad ettekannetega veel Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor ja maamajanduse ökonoomika valdkonna juht Rando Värnik, Valgamaa Põllumeeste Liidu juht ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja teravilja toimkonna liige Kalle Kits ning Kõljala Põllumajanduse OÜ, Saaremaa Tootjate Liidu juht ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja maaelu grupi esimees Tõnu Post.