Esmaspäeval vastas keskkonnaminister Erkki Keldo EKRE arupärimisele tuulikute demonteerimise kohta tulevikus ja ministri vastuste järel võtiis sõna Mart Helme.
“Ma tahtsin ministrit kostitada natuke lüüriliselt luuleridadega. Luuleread pärinevad Hando Runnelilt, ma arvan, et 1980. aastate teisest poolest, kui tema “Kodukäija” ilmus. Vist nende kaante vahel on need read. Need read kõlavad nii ja need on väga õpetlikud ja väga kaasaegsed, eriti tuuleparkide ja päikeseparkide ja kogu seda asja meeles ja silmas pidades. “Ega mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide peal. Kas linnas kividel kängub su sugu ja kustub kõrvadest põldude hääl?”
Vaat need tuulepargid, päikesepargid … Ma sõidan hästi palju mööda Eestit ringi. Ja mul süda tilgub verd, kui ma vaatan, kuidas põllumaad, karjamaad, hea mullaga maad on kaetud mingisuguste paneelidega, mis tegelikult toodavad kahjumlikku energiat. See on ebamajanduslik, see on kuritegelik. Eriti kuritegelik on see sellepärast, et see toimub meie kõigi, meie maksumaksjatge rahade eest. Makstakse ju peale, kogu see asi ei oleks ju muidu konkurentsivõimeline.
Aga ma küsisin, kui minister oli puldis ja vastas meie arupärimise väga konkreetsele küsimusele, kes siis ikkagi lõppkokkuvõttes vastutab, kui ükskord, ütleme 50 aasta pärast on mingi tuulepark oma töö lõpetanud, oma ekspluatatsiooniea ületanud. Kes võtab enda peale need kohustused selle lammutamisega, utiliseerimisega, maade heakorrastamisega?
Toon ühe näite. Võtsin internetist lahti taastuvenergiaettevõtte Sunly AS ja tahtsin teada, kes on selle omanike ringis. Ja ma loen teile. Omanike ringis on suurimad institutsionaalsed osanikud – Mirova Energy Transition 5 S.L.P, Vardar AS – Norra taastuvenergiaettevõte –, European Bank of Reconstruction and Development. Siis on veel erainvestorid. Martin Kruus. Ma tahaks muidugi teada, kui paljud neist on seotud Reformierakonnaga. Priit Lepasepp, Kalle Kiigske, Jüri Mõis, Peeter Mänd ja Aivar Berzin. Lisaks on osanike ringis ja investeeringute kaasamise kaudu kaasatud mitmed teised tuntud Eesti ettevõtjad ja investeerimisfirmad, sh Kaamos Group ning Baltic Energy Asset Management OÜ.
Nii, ja nüüd ütleb minister meile, et aga vastutab see, kes lepingu sõlmis. Aga kas minister on selgeltnägija, et ta teab, et 50 aasta pärast on osa inimesi surnud, firmad on pankrotti lastud või likvideeritud, firmade varad on üle võetud kellegi teise poolt, kes ei ole üle võtnud kohustusi? Ja nii edasi. Minister ei kuula praegu, tal on väga tähtis poliitiline jutuajamine keskerakondlastega. Ma mõistan, et te teete poliitikat ja arutate, kas äkki Keskerakonna ja Reformierakonna poolt võib ka mingisuguse valitsuse kokkuleppe saavutada, aga me räägime siiski arupärimisest.
Arupärimise kontekstis on ikkagi oluline see, kes konkreetselt kannab need kulud. Ma saan aru, et minister on meil noor mees ja füüsiliselt heas vormis ning tema ütleb, et tuulikute lammutamine on tore ettevõtmine, sealt saab hästi palju taaskasutatavat materjali.
Aga mõelge nüüd natukene ka selle taaskasutatava materjali peale. Tallinna teletorni kõrgune tuulik – ja mitte üks, vaid suurtes tuuleparkides koguni kümned. Kas siis minister paneb endale kiivri pähe ja võtab mookri, mida venestatud eesti keeles nimetatakse kuvaldaks, ja hakkab seda suurt torni lammutama? See on ju kohutavalt kulukas. Nii nagu on kulukas selle torni püstitamine, nii on kulukas ka selle torni mahavõtmine. See kõik on koletult kallis! Peale selle on seal igasuguseid keemilisi elemente, igasuguseid keskkonnakahjulikke elemente, peale selle on need tuulepargid saastanud kogu selle territooriumi, millel nad on asunud.
Nüüd, kui me midagi rajama hakkame, siis meil on alati tohutu tants keskkonnamõjude hinnangute ümber. Oi jumal, missugune tants! Siin pannakse asju seisma ja kuskil on mingisugune kotkapesa ja kuskil on lendoravapesa ja ma ei tea veel, mis tohutud tantsud meil käivad! Aga tuulepark, mis on 50 aastat mürgitanud keskkonda? Kes teeb siis nende territooriumide keskkonna hinnangud? Kes tuvastab, missugused keskkonnakahjud on tekkinud vahepeal? Ja kes võtab selle kohustuse need keskkonnakahjud likvideerida? Võib-olla tuleb muld välja vahetada. Võib-olla tuleb veed ümber suunata, põhjavett puhastama hakata – mis iganes, ma ei oska öelda.
Aga igal juhul on temaatika ülimalt tõsine. See ei ole niisama nipsu lasta, et siis mingisugune firma teeb selle ära. Ei tee, seda firmat ei pruugi olemaski olla.
Kokkuvõttes ütlen ma selle peale, et kogu see tuuleparkide arendamine Eestis on sisuliselt genotsiid Eesti rahva vastu. See on energeetiline genotsiid, see on majanduslik genotsiid ja see on keskkonnagenotsiid ja regionaalpoliitiline genotsiid. Ja uskumatu lugu, et seda genotsiidi viib läbi Eesti Vabariigi valitsus, kellele justnagu esindusdemokraatia raames on valijad andnud selleks volituse.
Mis sellest, et me näeme eranditult kõikide tuuleparkide puhul, et inimesed on neile vastu. Inimesed korjavad allkirju, inimesed teevad pikette, petitsioone, kogunevad rahvamajadesse, kui toimub arutelu ja plaanide tutvustamine, ja protestivad selle vastu. Mitte midagi ei maksa see kõik! Mitte midagi ei maksa see kõik, sest valitsus on otsustanud, et tema peab oma genotsiidiplaani ellu viima ja on valmis inimesed surnuks maksustama riigipoolsete nii-öelda tuulepreemiatega kohalikule omavalitsusele. See on korruptsioon. See on korruptsioon!
Ma loodan, et järgmine valitsus, milles ei ole sotsiaaldemokraate, ehkki süvariik plaanib praegu järgmist valitsust – sotsid, refid ja parempoolsed –, selle korruptsiooni võtab üksipulgi uurimise alla ja tõestab seda, mida armastavad meile Reformierakonna ja liberaalide ministrid ja poliitikud kogu aeg korrutada, et Eesti on õigusriik.”