23.10.2024
Mart Helme
Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE saadik Mart Helme peaminister Kristen Michalilt, et kas Eesti ei saaks aidata elavjõu puuduse käes vaevlevat Ukrainat sellega, et saadab koju Eestis redutavad sõjaväekohuslased. Peaminister rääkis küll palju Ukraina abistamisest, kuid vältis rääkimist siinsete ukrainlaste suunamisest rindele või taastustöödele.
Mart Helme: “Minu küsimus on Ukraina abistamisest. Kui me nüüd vaatame neid rindeteateid ja kõike seda, mis seal Ukraina ümber toimub, siis on väga üheselt selge see, et ainult finantsabist ja materiaalabist Ukrainale ei piisa. Ukraina kõige-kõige põletavamaks küsimuseks on saanud elavjõu puudus.
Erinevatel hinnangutel on Ukraina sõjas kaotanud 700 000 kuni poolteist miljonit meest ja on täiesti selge, et see on ka seesuguse suhteliselt suure rahvaarvuga riigi jaoks ikkagi väga ränk kaotus. Ja seetõttu on päevakorda kerkinud nii teistes Euroopa riikides, kui peaks olema päevakorda kerkinud ka Eestis, küsimus nendest meestest, kes on Ukrainast lahkunud ja otsinud siis sõjapõgenikuna või rahvusvahelise kaitse saajana või mis tahes muul viisil endale sõjaväest ja sõjakoledustest pääsemist teistes riikides.
Ja mu küsimus ongi: kas on Eesti valitsusel praegu nüüd ikkagi väga selge nägemus sellest, mida teha selle viie kuni seitsme tuhande mehega, kes peaksid tegelikult olema Ukrainas rindel ja võitlema oma riigi eest, mitte nautima siin rahvusvahelist kaitset, saama toetusrahasid ja hoidma kõrvale oma riigi eest võitlemisest? Kas meil on seesugune plaan, kava? Mis te selle kohta kostate?”
Mart Helme kordusküsimus: “Tegelikult Ukraina on väga hädas, ma ei oska öelda, diplomaatiliste kanalite kaudu tegelikult saaks ju seda teemat käsitleda ja seda teemat kuidagi paigast liigutada. See on ju päevselge, sest kui ma praegu vaatan Ukraina uudiseid, siis seal on päevakorras väga tõsine arutelu selle üle, et mobilisatsiooniiga alandada 18. eluaastale. Ma ei ole päris kindel, kas praegu on 25. eluaastast alates, aga kuskil nii, ja see tähendab ikkagi seda, et meeleheide on väga suur. Võetakse ära vabastused nii üliõpilastelt kui ka muudelt sellistelt sotsiaalsetelt gruppidelt, kes siiani on kaitse all olnud. Meil on siin võimalik ühepoolselt initsiatiivi näidata ja mitte pikendada ajutise elamise lubasid, mitte pikendada ajutise kaitse saamist ja nii edasi ja nii edasi.
Loomulikult ma ei arva, et me peaksime Ukraina valitsusele sellega kuidagi jõhkralt ja tagaselja sisse sõitma, aga diplomaatiliste kanalite kaudu oleks võimalik kooskõlastada, et me hakkame neid samme astuma, et Ukrainat nende väga tõsises elavjõupuuduses rindel abistada. Küsimus ei ole ainult rindel töötavates inimestes. Kuna nende energiasüsteem on väga tõsiselt pihta saanud, siis on vaja ka insenere, on vaja igasuguseid remonttöölisi alates keevitajatest ja lõpetades võib-olla veel mingite muude tööde tegijatega. Tegelikult Ukraina vajab oma inimesi praegu ja kuna sõja esimene šokk on möödunud, siis peaks ratsionaalselt lähenema ka sellele küsimusele, kuidas me saame siin olevate inimestega, nende tagasipöördumisega, Ukrainat aidata.”
Peaministri mittemidagiütlevate vastuste peale järgnes Martin Helme kommentaar: “Teema on habemega. Teema on kestnud ju alates sellest ajast saadik, kui see sõja aktiivne faas puhkes 2022. aastal. Ja kohe algusest saadik oli ju meie seisukoht see, et ei saa lasta juhtuda kahel asjal: ei saa lasta juhtuda sellel, et Ukraina jookseb inimestest tühjaks, sest see on demograafiline katastroof, neil on neid inimesi vaja, ja ei saa lasta juhtuda sellel, et Eesti muutuks väikeseks Ukrainaks demograafiliselt. Ehk et meie oma rahvastiku väiksusega – Eesti rahvaarv on Euroopas kõige väiksem rahvusriikide hulgas üldse – piiramatult pakume siin võimalust inimestel olla ja tulla.
Ja välja on kukkunud, et need kaks kõige negatiivsemat stsenaariumit on läinud tõeks. Esiteks on Ukraina rahvast tühjaks jooksnud ja teiseks on Eesti üks kõige suurema sealt tulnud inimeste hulgaga, kui me võtame oma suurust üldse. See on olnud massiline sisseränne, mis on Eestisse toimunud viimastel aastatel. Ja siinjuures loomulikult me kõik teame, et kuna tulijad on olnud suures osas Ida-Ukrainast, siis on nad olnud venekeelsed. Nüüd, Eesti paistab silma Euroopas kõikides võrdlustes selle poolest, et me ei võta mitte midagi ette, et siinseid väejooksikuid kuidagi aidata sinna tagasi minna. Küll aga kuuleme me täiesti rutiinseid jutte sellest, kuidas võib-olla hakkab Eesti ise saatma oma vägesid või oma inimesi Ukrainasse.
Ja nüüd mina ütlen küll – ma ei tea, mida täna rääkis siin teile NATO peasekretär –, aga mul tõusevad juuksed püsti, kui ma kuulen plaane, kuidas me hakkame, Eesti hakkab minema Ukrainasse oma vägedega appi, sest see tähendab sisuliselt Eesti sõtta astumist Venemaaga. Ja selle asemel, et oma inimesi sinna saata ja seda niimoodi nagu möödaminnes arutada, selle asemel tuleks alustada sellest, et ukrainlased saata oma riiki kaitsma. Ma tahaksin, et te kinnitate üle, et niisugune prioriteet meil ikka on riigis.”