18.08.2021
Mart Helme
Liberaalse demokraatia importimise katastrofaalne läbikukkumine Afganistanis on palju mitmekihilisem, kui meie ajakirjandus ja ühemõõtmelise mõtlemisvõimega poliitikute kommentaarid kirjeldavad.
Afganistanis toimunu on muster. Joe Bideni poliitika muster. Selle nimi on argus, rumalus, saamatus ja enda võimete ning võimaluste krooniline ülehindamine. Ning Ameerikat usaldanute jõhker petmine ja reetmine.
Lühikese ajaga on Joe Bideni administratsioon näidanud oma täielikku välispoliitilist amatöörlust. Ameeriklased on igas asendis hakanud alla jääma tõelistele küünilistele proffidele. Kapitulatsioon, mida varjatakse suurte sõnade udupilvedega – Nord Stream 2 küsimuses, kapitulatsioon kohtumistel Putini ja Lavroviga nii Ukraina, relvastuskontrolli, Iraani kui paljudes avalikkust vähem ärritavates küsimustes – kõik need on selle mustri verstapostid.
Ja nüüd siis Afganistan. Jah, ka Donald Trump ütles, et viib väed Afganistanist välja. Aga Trump ja Mike Pompeo tegid ühemõtteliselt selgeks ka selle, et vägede lahkumine on järk-järguline ning kui Taliban peaks sõlmitud kokkulepetest taganema, kasutab USA kogu oma sõjalist võimsust nende korralekutsumiseks. Selle asemel on Biden Afganistanist sisuliselt põgenenud, jättes sõjaväebaasid üleöö tühjaks, sageli sellest kohalikele ja liitlastele isegi teatamata. Loobudes samuti ka rasket transporti nõudvate relvade kaasa võtmisest ning lahkudes tihtipeale nagu peksa saanud koerad öö varjus. Ameerika kindralite asemel vajuks ma häbi pärast maa alla.
Ja kogu see kümnetesse miljarditesse ulatuv abi, mida afgaanidele kahekümne aasta jooksul anti! Pole saladus, et enamus sellest konverteerus juba tookord korruptiivseteks tehinguteks ja see, mis ei konverteerunud, on nüüd Talibani käes.
Juba loeme, kuidas Talibani võitlejad sõidavad ringi liitlaste rahaga muretsetud Afganistani kaitsejõudude kirju kandvate maasturite ja soomukitega. Ka meie endi, Eesti maksumaksjate vahenditega ülesehitatud infrastruktuur, haiglad, koolid ja afganistani rahvale saadetud arvutid on uue võimu poolt üle ning kasutusse võetud.
See kõik on geopoliitika, poliitika ja raha. Selle taustal on aga inimesed. Kakskümmend aastat püüti afgaane veenda, et nende demokraatlikud õigused – eelkõige naiste õigused – on nüüdsest igavesest ajast igavesti onu Sami kaitsva käega turvatud.
Tutkit. Ma ei taha isegi mõelda, missugused metsikused on Afganistanis juba kõigi lääne kollaborantide kallal alanud ja missugused metsikused alles hakkavad toimuma ameeriklaste lubadusi sinisilmselt uskunud inimeste, eriti naiste ja tüdrukutega. Kuid selles – just nimelt selles! – seisneb Bideni reeturliku Afganistanist põgenemise kõige suurem kuritegu.
Sisuliselt käivitas ta praeguse stsenaariumi alusel toimuva lahkumisega järgnevatel aastatel Afganistanis sadu tuhandeid (aga võib-olla ka miljoneid) inimelusid ruineeriva, sandistava ja hävitava genotsiidide ning massimõrvade kaskaadi.
Selle vältimiseks tunglevad juba praegu tuhanded ja tuhanded inimesed neis viimastes paikades, kus veel ei võimutse Taliban ja lootes, anudes, pakkudes viimast, mida neil pakkuda on, et neile liberaalse demokraatia helesinist unistust lubanud lääneriigid neile – või vähemalt nende lastele – halastaks ja nad maapealseks põrguks muutuvast Afganistanist kaasa võtaks. Enamikul see ei õnnestu. Ja neil, kelledel see õnnestub, tuleb kohe tunda ennast kaubana orjaturul, keda lääneriikide liidrid üksteisele pähe määrima hakkavad. Sest tegelikult neid ei taheta. Tore on demokraatiat eksportida, aga võõraid probleeme ja võimalikku terrorismi oma maale importida mõistetavalt ei soovi keegi. Ja miks peakski!
Mida peaks Eesti selles olukorras tegema? Esiteks seda, mida me kolmkümmend aastat tões ja meeles teinud ei ole. Tõstma ennaktempos oma iseseisvat kaitsevõimet, sest – öelgu kõik need kinnimakstud propagandistid ja võõrperemeestest marionetid mida iganes – üksnes see loeb. Ei loe arengukavad ega suured sõnad liitlassuhetest ja paragrahv viiest.
Teiseks. Me oleme nii Afganistanis, Iraagis kui mujal oma liitlaskohuse täitnud. Me oleme selle juures kandnud vereohvreid. Üheksa noort meest on jätnud sinna kõrbesse oma elud. Ja paljud on saanud haavata ning kõik seal käinud kannavad seda psüühilist sõjataaka endas elu lõpuni. Me pole mitte kellelegi mitte midagi võlgu. See tähendab muu hulgas ka seda, et meil ei ole mingit moraalset kohustust ameeriklaste poolt algatatud ja nende saamatusest ja rumalusest kaotatud sõdades nende kasuks töötanud kollaborante oma katuse all majutama hakata.
Kolmandaks. Pärast ameeriklaste põgenemist Afganistanist on kõigile – nii Talibanile, Hamasile, Venemaale, Hiinale, Iraanile jne. selge, et Bideni Ameerika neid ei ohusta ja nad võivad teha mida tahavad. Ja te saate näha: nad hakkavadki tegema, mida tahavad, ameeriklaste arvamuse peale vilistades. Sest ameeriklased – ja meie koos nendega – on kaotajad. Ja nagu ütleb ladina sentens: Vae victis! (häda võidetuile).
Omal ajal raporteeris George W. Bush reipalt, et Afganistanis on sõda võidetud ning ütles kätt kõrva äärde tõstes: „Mission accomplished!”. Nüüd on Bideni kord käsi kõrva äärde tõsta, kõik nende poolt ära lollitatud või korrumpeeritud inimesed Ameerikas vastu võtta ja seejärel kogu muule maailmale, NATO liitlased kaasa arvatud raporteerida: ”Mission accomplished!”
Võib-olla õnnestub tal sellega osaliselt taastada ka liitlaste usaldus oma administratsiooni vastu, mida ta praegu ennastunustava entusiasmiga hävitab.
Mart Helme
suursaadik, Riigikogu liige, EKRE aseesimees