Soome parlamendi esimees, Põlissoomlaste endine juht Jussi Halla-Aho tegi seoses Soome-Vene piiril toimuvaga alarmeeriva postituse, mis leidis kohe tee ka Soome peavoolu meediasse.
Oma postituses hoiatab Halla-Aho, et illegaalsete immigrantide kuhjumine piirile on kardetavasti palju tõsisema tausta ja eesmärkidega, kui lihtsalt Venemaa poolne kiusu ajamine NATO liikmeks saanud Soome suhtes.
Ta meenutab sellega seoses 2014. aastat, kui Venemaa annekteeris Krimmi, kuhu enne rohelisteks mehikesteks muutumist valgus Vene poolelt hulgaliselt justnagu turiste ja puhkajaid. Nüüd hoiatab Halla-Aho soomlasi, et ka Soome võib Venemaa asüülitaotlejate maski all saata inimesi, kes tegelikult esindavad vene eriteenistusi ja võivad olla koguni Lähis-Idas ja Aafrikas tegutsenud Wagneri poolt spetsiaalselt palgatud ja välja õpetatud, et neid kusagil Euroopas – antud juhul siis Soomes – hübriidrünnaku ühe elemendina kasutada.
Kas Halla-Aho hoiatused realiseeruvad või mitte, näitab aeg. Ent mõelgem selles kontekstis ka Eestile ja meie piirile Venemaaga. Kui Soome on riik, kus piirivalve on omaette institutsioon, vastava varustuse, väljaõppe ja nii rahu- kui sõjaaja ülesannetega, siis meil on Reformierekonna ja temaga valitsusest valitsusse käsikäes tegutsenud Isamaa ning sotside lühinägeliku ning aina kokkuhoidu ja üheselt NATO vihmavarju peale lootva tegevuse tulemusena piirivalve omaaegsest Soome eeskujul üles ehitatud teguvõimsast organisatsioonist muudetud sisuliselt politsei ripatsiks.
Tulemuseks ongi see, et kui soomlastel on reaalselt olemas kogu vaja minev ressurss – puutugu see inimestesse, tehnikasse, varustusse jne ning see peab vastu ka pikka aega kestvale kriisile, siis meil on igasuguse rutiinist kõrvale kalduva tegevuse, tõsisest kriisist rääkimata, toime tulemiseks vaja koheselt kaasata muude ülesannetega hõivatud politseinikke, abipolitseinikke, päästjaid ja kaitseliitu. On selge, et nii on võimalik opereerida üksnes lühikest aega ja sedagi vaid territoriaalselt piiratud ulatuses.
Poliitikud, kelledest enamik on tegelikult amatöörid isegi poliitikas, muudest valdkondadest rääkimata, väidavad meile muidugi üheskoos neile järele kiitvate ja nendesamade poliitikute poolt ametisse pandud institutsioonide juhtidega, et kõik on korras ja et Eesti tuleb toime mistahes kriisidega, aga tegelikkuses ei pea see lihtsalt paika.
Kui lisada siia, et kohe-kohe möödub kümme aastat sellest, kui venelased röövisid piiril meie luuraja Eston Kohveri, mille peale selgus, et piir – täpsemalt kontrolljoon – on võssa kasvanud ja ilma igasuguste piiririkkumist takistavate tõketeta, siis tänasel päeval pole olukord ju kriitilisel määral muutunud.
Algatused, mis minu poolt siseministrina 2019. aastal kontrolljoone viivitustara ja seireseadmetega varustamiseks käima pandi pole küll katkenud, ent liiguvad Ukraina sõja tausta arvestades lubamatult aeglaselt, ega kujuta endast illegaalse immigratsiooni massiliseks muutumise korral tõsisemalt võetavaid takistusi.
Ent tulgem siinkohal Halla-Aho hoiatuse teise osa juurde, mis puudutab diversiooniks-terrorismiks väljaõppe saanud kontingendi võimalikku saabumist Eestisse nn sõjapõgenike või asüülitaotlejate sildi all.
Siinkohal peame täie tõsidusega endalt küsima: aga võib-olla polegi Venemaal vaja meie piiridel alustada sedasorti mängu nagu praegu Soome-Vene piiril, kuna meie oleme vabatahtlikult riigi üle ujutanud enam kui sajatuhande sõjapõgenikuga Ukrainast, kellede puhul me ei tea, kui paljud neist on desertöörid või vene eriteenistuste kõrilõikajad.
Me nägime äsja Iisraelis, kuidas julgeolekuolukord võib muutuda kõigest tundidega. Ja kui Jussi Halla-Aho on mures mõnekümne potentsiaalselt Wagneri või mõne muu Venemaa vaenuliku organisatsiooni kurikaela pärast, siis meil peaks olema eksistentsiaalne hirm selle ees, keda me ikka Eestisse viimase kahe aasta jooksul lubanud oleme ja kas me ei toida praegu siin sõna otseses mõttes Trooja hobust.
Ja veel. Kuna me ilmselgelt üksnes politseilise piirivalve ja politsei endaga kriisiolukorras olukorda kontrolli all hoida ei suuda, on hetkel viimane aeg kiirkorras ellu viia teine minu ministriks oleku aja initsiatiiv ehk sõjaväestatud kriisireservi loomine. Maailm nagu me seda seni tundnud oleme, laguneb iga päevaga üha enam liigestest. Meil unistab kamp riigi juhtimise juurde pääsenud amatööre aga eesti rahva päästmise asemel planeedi päästmisest.
Ei ole öelda muud kui et: kallis rahvas, toetage neid, kes päriselt eesti rahva eest seisavad.
Mart Helme
EKRE aseesimees, endine siseminister, ajaloolane