27.11.2019
Mart Laari kangekaelne “Kremli jälgede” otsimine näitab pigem isiklikke solvumisi kui poliitikutarkust.
Viimased aastad Eesti Pangas reisisaatjana töötanud Mart Laar tõestab, et tema aeg poliitikas on möödas. Tema suust ja sulest ei tule muud kui rumalusi.
“Helme soovis Soomes kõva mees olla, aga käias hoopis Kremli propagandistide plaati,” kõvatab Laar Delfis Mart Helme mõtte kohta, et Eestil on vaja plaan B-d puhuks, kui rahvusvaheline julgeolekugarantii lakkab mingil põhjusel töötamast.
Laar on Eesti poliitikast sedavõrd ammu eemal olnud, et ei tea lihtsat tõde – kui ilma tõenditeta kedagi Kremli agendiks tembeldada, siis tähendab see, et muid argumendid on otsa saanud.
Sots Tarand, reformierakondlane Kross ja “emigrant” Kuzitškin on suure suuga lubanud EKRE ja Mart Helme Kremli-sidemete tõendeid tuua, kuid juttudeks need ongi jäänud – sest neid sidemeid lihtsalt pole.
Laar lahmib sedavõrd tuimalt, et ei arvesta faktidega – ta väidab, et “plaan B tähendab mingite erisuhete otsimist Venemaaga”.
Mart Helme kommenteeris oma sõnavõttu nii: “NATO on ja jääb meie olulisimaks julgeolekugarantiiks, aga peame tugevdama oma kaitsevõimet. /…/ Me peame lihtsalt mõtlema uute julgeolekumustrite peale tulevikus. Kui juhtub see, midagi teist, midagi kolmandat – mida me teeme uues julgeolekuolukorras.”
Mis jääb Laarile arusaamatuks?
Kui aga kommenteerida isamaalaste auesimehe jutte “Kremli kasulikest idiootidest”, siis selle värdloogika järgi võiks kõik Eesti poliitikud sellesse kategooriasse panna – Jürgen Ligi rahapesu mahamagamise eest, Juhan Partsi Lihula mälestussamba mahavõtmise eest, Laari enda Eesti põllumajanduse nõrgendamise eest (mis viis Eesti ääremaastumiseni) ja nii edasi.
Tõenäoliselt on Mart Laari Helme-viha taga hoopiski see, et temast ei saanud tõeliste isamaaliste ja rahvusmeelsete eestlaste liidrit, kelleks on Mart Helme ja EKRE saanud – kadedus-uss paneb lahmima.