14.02.2019
marti kuusik
Erinevates ettevõtetes juhina töötanud Rakvere linnavolikogu liige Marti Kuusik peab Riigikokku kandideerides oluliseks, et Eesti säiliks rahvusriigina. „Meie siin peame kaitsma eelkõige eesti kultuuri, eesti inimesi ja oma elamisviisi, nii nagu näeb ette ka meie põhiseadus,” ütleb ta.
Millised arengud ühiskonnas praegu kõige rohkem muret teevad? Kus Sa poliitikuna saaksid või pead vajalikuks sekkuda?
Kõige üldisemalt väljendudes on suurim probleem vastutustundetu raiskamine, nii kultuuriline kui ka majanduslik.
Selle asemel, et seista selgelt meie kultuuri ja meile omase turvalise eluviisi eest, loovutatakse seniste valitsejate poolt tükk tüki haaval riiklikku suveräänsust ja tehakse lakeilikult kaasa kõik rumalused, mis aga Euroopa Liidust ette pannakse. Ütlen otsesõnu – see ohustab meie järeltulijaid mitmekümne aasta pärast lausa füüsiliselt.
Jutud sellest, et pagulaste probleem on väljamõeldis, neid siin täna ju pole ja nad ei tahagi kunagi siia tulla, on naiivsus või kuritahtlik eksitamine. Mõistusega inimene peaks aru saama, et võrreldes Aafrika rahvaarvu kasvu drastilisi prognoose eurooplaste iibenäitajatega ja kontinentide majanduslike keskkondade erinevusi, aga mis kõige olulisem, võttes arvesse Euroopa liidu juhtriikides valitsevate ideoloogiate iseloomu, on vaid aja küsimus, millal kogu Euroopa, sealhulgas meie siin, satume ümberrahvastamise objektiks.
Sellega surutakse põliselanikele vägivaldselt peale senise eluviisi muutus. Meie avalik ruum võetakse üle agressiivsete gängide poolt, levima hakkab vaesus, kuritegevus, kultuuriline lamedus.
Oled kriitiline praeguse valitsuse tegevuse või õieti tegevusetuse osas selles küsimuses?
Minu jaoks on vastuvõetamatu, et valitsejad ei kaitse oma rahvast, vaid teevad valimatult piirid lahti tapjatele, nii nagu me seda viimastel aastatel Euroopas näinud oleme. Kas sellel Soome noorel emal – või tema sugulastel –, kellel riiki saabunud pagulane 2017. aasta suvel Turu linnas tänaval kõri noaga läbi lõikas, oli kuidagi põhjust oma valitsusele tänulik olla? Peale iga sellist sündmust kostvad ministrite hukkamõistud on lihtsalt piinlik sisutühi lalin.
Seega – oma kultuuri ja oma ruumi on vaja kaitsta, seda ka füüsiliselt, mitte vaid retoorikas ja sõnades. Kolme lapse vanemana tunnen loomulikku muret – milline saab olema see keskkond, mille neile ja nende lastele jätame?
Meil on oma riik üleüldse vaid tänu esivanemate Vabadussõjas üles näidatud vaprusele. Ei olnud tol ajal seda sallivust, et tulge ja võtke, mis me siin ikka teha saame või teile nüüd vastu oleme… Mina ei saa pealt vaadata, kuidas seda kõike maha mängitakse.
Mida Sa pidasid silmas majandusliku raiskamise all?
Majandusliku raiskamise üheks iseloomustavaks näiteks on see, et ollakse nõus kulutama miljardeid kaheldava väärtusega Rail Balticule, mille ülalpidamine jääks riigile igal juhul koormaks, kuid samal ajal pole 27 taasiseseisvusaasta jooksul ehitatud valmis neljarealisi põhimaanteid. See on häbiasi.
Normaalsete teede ehitamise asemel hangitakse meil üha suuremas koguses kiiruskaameraid. Samas, olukorras, kus riigi põhimaanteed on valmis tegemata, on maanteeamet tõsimeeli kavandamas uut Rakvere-Haljala trassi. See on ebanormaalne. Sellistele suurtele raiskamistele tuleb piir panna ja valitsemisel ning arengu suunamisel tuleb lähtuda tervemõistuslikkusest – riigi raha tuleb suunata sinna, kus sellest on kõige rohkem kasu.
Millised teemad oled oma südameasjaks võtnud?
Meie sihiks on jõukas, turvaline, hooliv ja õiglane Eesti. EKRE programm on siinses poliitikas seninägematult värske ja uut lähenemist pakkuv: madalamad maksud, madalamad aktsiisid, rohkem raha inimestele kätte, see elavdab majandust ja toob kokkuvõttes rohkem raha ka riigile, mida siis omakorda saab kasutada ühiskonna hüvanguks.
Kui lisaks välistada ka suurte majanduslike rumaluste tegemine, on jõukam elu võimalik kõigile. Ja võimalik ilma meie kultuurilist keskkonda drastiliselt muutmata.
Mind kõnetab väga ka see, et EKRE poliitika seisab kõigist erakondadest ainsana ka tegudes põliselanike turvalisuse ja kultuurilise keskkonna säilimise eest.
Kandideerides EKRE ridades, palun kommenteeri hääleka vähemuse vastasust rahvuslusele ja parempoolsusele üldse, samal ajal kui rahva poolt leiab see erakond üha rohkem toetajaid.
Ütlen lihtsalt – loodan, et terve mõistus ei kao Eestist veel niipea ja ära antud positsioonid võetakse tagasi.
Ajakirjanduses olen kindlasti näinud ausamaid aegu. Reaalsusest irdumise, kuid seda järjepidevama lausrumaluse ilmutamise pärast olen lausa lõpetanud mõne päevalehe tellimise.
Rakvere volikogu liikmena paistsid silma Rakvere gümnaasiumi senise hoone eest võitlejana. Visa võitlus ei kandnud küll kahjuks vilja, sest koalitsioon sõitis sellest teerullina üle ning laseb ikkagi ehitada riigi raha riigigümnaasiumi jaoks uue hoone ajaloolise maja naabrusesse. Millise õppetunni see võitlus Sulle andis?
Võitlus Rakvere ajaloolise gümnaasiumi eest oli samuti võitlus raiskamise vastu selle laiemas tähenduses. Ajaloolises hoones on talletatud mitmekihiline kapital – aineline, kultuuriline ja vaimne. Oma väärika ajaloo mitte kasutamine ei ole uhke vaba rahva tunnus.
Õppetundidest on veel vara rääkida. On võimalik, et kui haridusminister tuleb EKRE-st, saab ka Rakvere linn aru, et tegelikult on parim gümnaasiumihoone juba olemas. Soovi korral on võimalik ajaloolist hoonestust täiendada ka mõne moodsa juurdeehitusega, et õpikeskkonda rikastada.
Olete aktiivne ettevõtluses, miks otsustasid siiski kandideerida parlamenti?
Otsustasin kandideerida Riigikokku, sest ma tahan olla uhke oma riigi otsuste üle. Eelkõige tahan, et riigi kõige olulisemad otsused oleks kantud tervest mõistusest.
Ei ole lihtsalt normaalne joosta kaasa kõigega, mida nn moodne maailm ette lükkab. Ajast aega on valitsejate esimene ülesanne olnud kaitsta oma rahvast. Viimastel aastatel näeme aga Euroopas valitsusi, kes kutsuvad ise oma rahvale kurjategijaid ja terroriste nuhtluseks kaela. Ka Eesti ei oleks pidanud rändepaktiga liituma. Minu arvates on see lihtsalt enesehävituslik tegevus, mis tuleb selgelt lõpetada.
Mulle meeldib eesti kultuuriruum, mulle meeldivad need inimesed, kellega me siin täna koos elame ja ma ei ole nõus tegevustega, mis seda ohustavad. Kogu austuse juures kõikide maailma rahvaste vastu – meie siin peame kaitsma eelkõige eesti kultuuri, eesti inimesi ja oma elamisviisi, nii nagu näeb ette ka meie põhiseadus!
Infokast