24.09.2019
Martin Ehala on eesti keeleteadlane ja õppejõud.
ERR-i kodulehel on Martin Ehala päris asjalikult kirjeldanud hetkeolukorda Euroopas, kus kujundatakse välja rahvusjärgset ühiskonda ja ühtse Euroopa identiteeti, mis võitleb rahvusidentiteetidega.
Kogu Martin Ehala lugu on suurepärane, sest see aitab mõista, mis praegu Euroopas tegelikult toimub, ja tõmmata paralleele ka Eestiga – miks soodustatakse ka meil immigratsiooni ja inglise keele murdmist kõrgharidusse.
“Viimase aja poliitilistes diskussioonides on muret tuntud Euroopa ühtsuse pärast ja mõnikord halvustatud rahvustunnet… /…/ Euroopa identiteedi arendajate huvides on rahvusidentiteetide nõrgendamine, mis toimub enam-vähem samal viisil kui Nõukogude Liiduski: rahvuslust kujutatakse tagurliku äärmuslusena, peaaegu fašismina. Nii tekib ideoloogiline vastandumine Euroopa identiteedi ja rahvusidentiteedi toetajate vahel. Perestroika ajal ilmnes see interrinde ja rahvarinnete vastasseisus, praeguses Euroopas on inimeste jagunemine liidu pooldajateks ja vastasteks kõige selgemini esile tulnud Suurbritannias Brexiti tõttu,” kirjeldab Ehala.
Ta lisab, et ühisidentiteeti soodustatakse rahvuste liikumise abiga ja appi võetakse ka kõrgharidus: 2015. aasta Euroopa Liidu Sisepoliitika Peadirektoraadi kõrghariduse rahvusvahelistumise raportis nähakse ingliskeelset õpet kui vahendit Euroopa Liidu sisemise sidususe suurendamiseks, eesmärgiga kasvatada kõrghariduse rahvusvahelistamise abil maailmakodanikke, keda iseloomustaks moraalne ja ühiskonda muutev kosmopoliitsus.
“Seega, kui siiani on ülikoolid olnud põhiline rahvusliku eliidi taastootmise vahend, siis rahvusvahelistamispoliitika murendab seda rolli oluliselt: kõrgharidus hakkab rajama baasi uuele haritlaspõlvkonnale, keda iseloomustab rahvusülene vaatenurk,” lisab Martin Ehala. (See on nähtav Eestiski – toim.).
Samas leiab Ehala, et kuna Eesti on EL-i piires ääremaa, on rahvusliku identiteeti säilimine siin hädavajalik: kosmopoliitsete eurooplaste silmis ei ole Eesti midagi, mille eest seista põhimõtte pärast. Nii nõrgendaks kiire kosmopoliitne areng Eestis Euroopat kui tervikut, muutes tema perifeeria geopoliitiliselt haavatavamaks.
“See teeb Eesti territooriumist tõelise eikellegimaa: endistele eestlastele see enam korda ei lähe, aga eurooplastel ei ole veel kujunenud emotsionaalset sidet sellises mõõdus Euroopaga, mille lahutamatu ja loomulik osa on ka Eesti. Nii on ka Euroopa kui keskuse huvides see, et eestlased oleksid emotsionaalselt kõige tugevamini seotud just Eestiga, et elu siinsel territooriumil ei sureks välja ja see ei muutuks eikellegimaaks, mida keskus ei suudaks kaitsta ei ideoloogiliselt — sest keskuses pole kedagi, kes selle maa kaitsmist põhjendatuks peaks — ega ka geopoliitiliselt — sest kohapeal pole kedagi, kes seda maad ka sisuliselt oleks valmis kaitsma,” võtab ta kokku.
“Eelnevale analüüsile toetudes väidan ma, et Euroopa huvides on hoopis tugev rahvusidentiteet tema ääremaades, sest kohalike rahvusidentiteetide nõrgenemine viiks emotsionaalse ääremaastumiseni, mis tekitab siia geopoliitilise võimuvaakumi,” lisab Ehala.
Need sõnad viitavad otsesele Venemaa ohule – kui siin poleks “natsionalistlikke” eestlasi, siis oleks siin varsti “Estonskaja oblast”. Nooremad eestlased pole juba praegu enam nõus Eestit relvaga kaitsma ja eelistavad kallaletungi korral idast kohe lääne suunas liikuma hakata. Ammugi ei hakka Eestit kaitsma igasugused Abdul Turayd.
Pikemalt saab lugu lugeda SIIT