22.03.2019
Martin Helme.
EKRE aseesimees Martin Helme räägib sellest, kuidas sündimata elude katkestamise valus teema on rakendatud poliitikavankri ette.
“Eestis upub igal aastal ligi 50 inimest. Tulekahjudes hukkub umbes 60 inimest. Liikluses sai 2018. aastal surma 67 inimest. Riik kulutab miljoneid, et teha selgitus- ning ennetustööd, korraldab kampaaniaid, pakub tasuta nõustamisi, nõuab kohustuslikku turvavööd, suitsuandurit, libedakoolitust jne, viib koolides läbi ujumistunde.
Õigesti teeb, sest me kõik oleme nõus, et iga surm on suur kaotus ning me peame pingutama nende numbrite vähendamise nimel. Muide, kulutatud raha on läinud asja ette: kümne aastaga on tulesurmade arv vähenenud kolm korda; võrreldes 1991. aastaga on liikluses hukkunuid seitse korda vähem. Ja vist ei kujuta keegi ette, et me ütleks: asi toimib, rohkem pole midagi vaja teha.
Kui loodav koalitsioon tuleks õhtusel briifingul välja lausega, et panustame nõustamisse, selgitustöösse ja ennetusse, et vähendada tule- või liiklussurmade arvu, ei tuleks vist keegi selle pealegi, et ühiskonnas tekiks hüsteeria või hakatakse loopima arulagedaid väiteid, kuidas no nüüd korjatakse ju kõigilt tikud ära, võetakse autod ära ja valatakse basseinid betooni täis!
Ma ei suudaks isegi nii absurdisituatsioonis olevas ühiskonnas nagu seda on tänane Eesti endale ette kujutada, et päästeametnike esindusorganisatsioon hüppaks kahe jalaga poliitikasse ning nõuaks, et erakonnad lõpetagu nende töömaale oma nina toppimise, sest nad teevad igati head tööd ja üldse, kes te sellised olete, et midagi seal arvate. Kui eesmärk on kaitsta elu ja hoida ära surma, siis peaks kõik olema ju sellega nõus, et iga pingutus ning lisaraha on hea.
Ometi, kuigi me võitleme mõnekümne tule- ja uppumissurma vähendamise nimel, kui loodav valitsus ütleb, et 4500-5000 aborti aastas on palju ja me soovime rohkem panustada selgitus- ning nõustamistöösse, inimeste teadlikkuse tõstmisse, et seda numbrit vähendada, lähevad mingid ringkonnad afektiseisundisse. Milles siis asi?
Asi on loomulikult ideoloogilises sõjas. Ja selles sõjas kultuurimarksistid vange ei võta. Asi on ka selles, et abort on olnud meie ühiskonnas tabuteema, millest viisakas seltskonnas ei räägita. Feministid ja vasakpoolsed ei saa lubada, et tabu murtakse sel lihtsal põhjusel, et iga inimene, kes teeb endale selgeks abordi olemuse, muutub väga tõenäoliselt selle vastaseks.
Just selle pärast ei tohi asju nimetada nende õigete nimedega, vaid vehitakse eksitavate eufemismidega ning räägitakse teemast mööda. Aga ükskõik, kui palju sa eufemisme ei kasuta, loode on omaette elusolend, oma ainukordse DNA-ga, elu suure algustähega. Loote hävitamine abordi teel on elu lõpetamine. Kõige kaitsetuma ja süütuma elu lõpetamine. Mis veel eriti hirmus, imeväikese lapse elu lõpetamine arstikäe läbi ja tema vanema soovil või nõusolekul. Iga südametunnistusega inimese ülesanne on teha kõik endast olenev, et sellist asja ei juhtuks. Et sellist otsust ei tehtaks. Et elu saaks jätkuda.
Miks siis võideldakse nii raevukalt selle vastu, et aidata inimesi nõustamiste, toetuste, sünnitusjärgse adopteerimisvõimaluse loomise ja paljude muude meetoditega vähendada seda surma lõikustööd, mis ületab kahekümne viie kordselt tule-, uppumis-, ja liiklussumad? Miks nõutakse raevukalt vabandust selle eest, et seistakse elu kaitsel?
Küllap üks peamisi põhjuseid on selles, et aborditeema tõstatamine ühiskonnas sunnib liiga paljusid inimesi vaatama otsa oma varasematele otsustele, mis on liiga valusad, et tahta neid puudutada. Kui naistearstid on nördinud, et nende tööd halvustati, siis nad saavad meelega asjast valesti aru. Ma ei ole kunagi seadnud kahtluse alla meie arstide professionaalsust või tublidust. Mida ma ütlesin – ja võimalik et pika päeva lõpus antud intensiivses teleintervjuus oli jutt liiga mitmetimõistetav – oli see, et Naistearstide Seltsi avaldust tuleb mõista ka selles valguses, et neil on vaja õigustada oma tegevust abortide sooritamisel.
Aborditeema tõstatamine ühiskonnas on paljudele inimestele tõstnud silme ette peegli, kust vaatavad vastu nende varasemad moraalsed valikud ja see pilt, mis vastu vaatab teeb haiget. Feministliku ideoloogia kõige rängemad ohvrid on naised, kellele on eksitavate „naise õigus valida“ ja „sinu keha, sinu otsus“ loosungitega, hirmule ja ahastusele rõhudes maha müüdud otsus hävitada oma laps. Enamik inimesi kahetseb seda otsust hiljem ning kannatab oma „valiku“ all elu lõpuni. Aga kui talle seda veel meelde tuletatakse, siis teeb ta psühholoogiliselt mõistetava käigu ja vihastab selle peale, kes talle tema hingehaava taas meelde tuletas. Vaid vähesed suunavad oma energia sellele, et aidata teistel sama viga ära hoida.
Paarist lausest koalitsioonilepingus on tekkinud järgmine suur tüli ja torm ühiskonnas. Ühest küljest on see samas reas kõigi teiste meedia poolt lõõtsutatud „skandaalidega“, millega üritatakse külvata tüli ja paanikat, et nurjata uue koalitsiooni sündi. Samas on see vajalik: lõpuks ometi on abordi teema saanud ühiskondliku poleemika objektiks.
Selle arutelu vältimatuks tulemuseks on inimeste teadlikkuse kasv abordi teemal ning minu kindla veendumuse järgi ühiskondliku arvamuse selge koondumine seisukoha taha, et me tõepoolest peame tegema kõik endast oleneva, et vähendada aborte ja kaitsta elu. Et praegust olukorda ei saa kuidagi pidada rahuldavaks, praeguseid lahendusi piisavaks. Just selle pärast ongi ideoloogilise vastasleeri reaktsioon nii raevukas. Aga ega ma ei eeldanudki, et selles võitluses saab kerge olema.”