Põnev on jälgida Eesti poliitikute üksmeelset ja raevukat virgumist Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja iseseisvuse kaitsele, kui seda kahtlaselt küsimärgistatakse.
Näiteks keskerakondlasest väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa reageeris viivitamatult prantsuse presidendi Emmanuel Macroni avaldusele, et ta on Ukrainas “rahu poolt” ja seda asja tuleb arutada “valmistades ette garantiid Venemaale”. Eesmaa põrutas talle ebatüüpilise jõulisusega, et “see positsioon pole mitte pelgalt arusaamatu, vaid koguni kohatu”.
Välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas, et “see on Eesti ja Ukraina jaoks surmavalt ohtlik retoorika” ja võrdles Prantsusmaad selliste riikidega nagu Kesk-Aafrika Vabariik, Kõrgõzstan, Mongoolia, Hiina. Nemad ütlevad, et nad on rahu poolt. Reinsalu ütleb otse, et Macroni selline jutt “on kogu inimkonna huvisid kahjustav positsioon”.
Kristen Michal (Reformierakond) avaldas terve pika artikli Delfis, milles valab prantslased igaks juhuks väikeste laste hirmutamiseks välja mõeldud fantastiliste õudusjuttudega üle ja kuulutab, et “olukorras, kus Venemaa on suundunud Ukrainasse tapma naisi ja lapsi, annab selline ütlus signaali, et ütlejal on ükskõik”. Lõpetuseks hindab valges kampsunis “moraalimajakas”, et Macroni sisepoliitiline seis on ilmselt sedavõrd hapu, et küllap valmistub too Venemaal kandideerima, sest mujal pole selle jutuga enam midagi teha.
Õnneks tõttavad avalikku arvamust kinnitama ka suuremate väljaannete juhtkirjad, mõistes raevukalt ja kompromissitult hukka Macroni ütlemised ning nõudes, et kõik valged jõud peavad viivitamatult vanduma, et nad ei tee iial sellise tegelasega mingit koostööd, vaid hoiavad ta korralikus rahvusvahelises sanitaarkordonis.
Harvem meediakünnist ületavatele nurgatagustele on samuti sõna pakutud. Meedia vahendab Sven Mikser postitust Macroni pildiga, mille all küsimus: mis neil tema kohta on? E200 “julgeolekuekspert” Kalev Stoicescu kuulutas pikka plaani: kes on nõus prantslastega asju ajama, see on reetur. “Piirid olid ennegi ületatud, nüüd seda enam!”…
Ja siis ma ärkasin ja avastasin, et olin und näinud. Peale ühe Brüsseli sardelli ei olegi keegi midagi arvanud Macroni jutu kohta, et Ukrainas on vaja rahu ja Venemaa vajab julgeolekugarantiisid. Lihtsalt… nii on kõikidele “ekspertidele” sobiv… kõik poliitikud ja ajakirjanikud võtavad tšillilt.
Äkki neil ei olegi midagi rahu vastu? Äkki neid tegelikult väga ei huvitagi, mis tingimustel prantslased Ukraina maha müüvad, lihtsalt Mart Helmet ja EKRE-t ei suuda taluda?
Martin Helme, EKRE esimees