29.12.2024
Martin Helme
Eestis räägivad propagandistid pidevalt rahva suunas noomivas toonis näppu viibutades, et meil on siin tekkinud sõjaväsimus. Ent me pole selles sugugi erandlikud.
Vaatasin, et Lääne- ja Põhja-Euroopas on entusiasm Venemaa põlvili surumiseks täitsa ära kukkunud. Ja neil ei ole isegi seda jama, et valitsus räägiks, kuidas nad on ise sõjas ja selle pärast peab elu minema halvemaks, kõik maksud tõusma, elekter olema kosmilise hinnaga ning Putinile koha kätte näitamiseks tuleb riik üle ujutada venekeelsete slaavlastega.
Võrreldes veebruariga 2023 (ehk aasta peale sõja algust) on tänaseks hoiakud üle välja üsna drastiliselt muutunud. Inimeste hulk, kelle arvates tuleb Ukraina sõda jätkata kuni Venemaa sunnitakse taganema, isegi kui see tähendab pikka sõda, kahaneb, Ja nende inimeste hulk, kelle arvates tuleks eelistada läbirääkimisi sõja lõpetamiseks, isegi kui selle tagajärjel jäävad mingid Ukraina alad Venemaa kontrolli alla, tõuseb.
Sama trend on muide selgelt näha ka Ukrainas, kus Gallup küsitles oktoobris rahu kohta. Üle poole ehk 52 protsenti sooviks kohe rahu, isegi kui see tähendab territooriumi kaotust. Vaid 38 protsenti leiavad, et sõda tuleb jätkata kuni täieliku võiduni. Küllap on tõsi seegi, et sõjaväsimus kurnab ka Vene ühiskonda, selle mõõtmiseks pole aga väga usaldusväärseid viise.
Mis selle jutu mõte on? Meie juhmid põmmpead sõjapropagandistid ei ole jälle memo saanud, me vehime siin ikka juttudega Venemaa põlvili surumisest ja tükeldamisest ja sellest, kuidas läki kõik koos Peterburi vallutama. Deliirne tekst. Ma ei kirjuta seda selle pärast, et mul oleks hea meel näha kõiki neid arenguid, vaid selle pärast, et olukord on meile ülimalt ohtlik, ja sellises olukorras deliirsed propagandistid adekvaatseid otsuseid langetada ei oska ega suuda. Nad tüürivad meid hoopis hukatusse.
Martin Helme, EKRE esimees
