28.04.2022
Martin Helme
Eelarvenõukogu ehk sõltumatute majandusekspertide seltskond, kes hindab valitsuse rahaasju ütleb, et 2022. aastal kasvavad riigieelarve kulud 14 protsenti. See on moodsa aja rekord, nii hüppeliselt pole riigi kulutused meil kunagi kasvanud.
Ütleb, et eelarvemiinus on 4,5 (struktuurne) või 5,3 (nominaalne) protsenti. Ka see on moodsa aja rekord, minu poolt koroonakriisis tehtud eelarvete miinused olid väiksemad nii plaanitult ehk paberi peal kui reaalselt ehk tegelike laekumiste arvestuses. Eelarvenõukogu ütleb ka, et lähiaastatel valitsussektori võlakoorem kahekordistub – 5,5 miljardilt 11,6 miljardini. Nii kõrge pole Eesti võlakoorem ei absoluutnumbrites ega suhtes SKT-sse samuti kunagi olnud. Ja lisaks ütlevad nad, et eelarve tasakaalu jõudmiseks kulub tänase valitsuse plaane hinnates ligi kümme aastat ehk järgmised kaheksa aastat oleme igal aastal jätkuvalt miinuses, lihtsalt miinus väheneb tasapisi. Samas võlakoorem siiski kasvab tasapisi.
Seda kõike teeb seesama valitsus, mis ei hoidnud paksu värvi kokku ja nördimuspurskeid tagasi, sõimates mind isiklikult ja kogu eelmist valitsust kollektiivselt selle eest, et me koroonakriisi ajal eelarve miinusesse lasime. Nagu nüüd selgub, oluliselt väiksemasse miinusesse ja sellel miinusel oli väga konkreetne positiivne efekt tööturule, ettevõtete ellujäämisele, hinnalangusele, maksulaekumistele. Meie poolt tehtud 2021. aasta lisaeelarve (mis oli lõppkokkuvõttes enam-vähem samas suurusjärgus kui tänane lisaeelarve) tõi kaasa Euroopa ühe kiirema majanduskasvu ja majanduse taastumise koroonast. Maksude kuhjaga ülelaekumise, mille otsas Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus ennast mõnusasti tähtsaks tegid.
Nüüd on selge, et kogu see huilgamine, millega reformarid tegelesid, kui meie valitsuses olime ja mina eelarveid tegin, polnud mitte vähimalgi määral siiras mure riigi rahanduse pärast, ahastus selle pärast, et “laene peame meie, meie lapsed ja lapselapsed koos intressidega veel pikka aega tagasi maksma”, nagu Kaja Kallas ühes oma artiklis teatas, või hirm, et “kui me kulutuste kasvu ei too mõistlikule tasemele, peame varem või hiljem makse tõstma”. Nii nagu ei olnud nende mure liiga suureks paisuvast riigi võlakoormast vähimalgi määral siiras.
Vähemalt eelarvenõukogu arvutus näitab, et Reformierakonna daamid suudavad võlga kasvatada oluliselt suuremaks, kui nende poolt paljukirutud riigi rahaasjade lagastaja Martin Helme suutis.
On täiesti selge, et tänane valitsus ja eriti just Reformierakond ei tegele ühegi nurga alt vastutustundliku või tuleviku vaatava või riigi võimaluste piires oleva eelarvepoliitikaga. Kogu see jutt oli lihtsalt mugav malakas, millega eelmist valitsust materdada. Eile avalikkusele näidatud lisaeelarves on asju, mis on ilmselt hädavajalikud, näiteks riigikaitselised kulutused, aga on ka kümnete või isegi sadade miljonite eest kingitusi valitsusparteidele lähedastele huvigruppidele. Ja lisaks on seal sadade miljonite eest kulutusi, millega lahendatakse enda tekitatud migratsioonikriisi. Kümneid aastaid ei ole saanud Eestis väikekoolid või maahaiglad punast pennigi, et edasi tegutseda, ikka on nina püsti targutatud võimaluste piires elamisest ja õhukesest riigist. Nüüd leitakse sisuliselt piiramatult raha nii koolidele, haiglatele, omavalitsustele ja suvalistele MTÜ-dele, et võõrastel millestki puudust ei tuleks. Arve maksavad pärast muidugi needsamad “meie lapsed ja lapselapsed”, kelle pärast Kaja Kallas varem niiväga muretses. Enam ei muretse, Ukraina lipp rinnas muudab sind kriitikale kuulikindlaks, eksole.
Et keegi mind valesti ei mõistaks: mina ei ole eelarvetasakaalu fetišist. Kui vaja, tuleb ka laenu võtta ja võlas olla. See, mida ma kritiseerin siin, on refikate kahepalgelisus, sest nemad on end aastaid esitlenud tasakaalufetišistidena. Nagu kõik muud nende jutud oli seegi jultunud vale.
Martin Helme, EKRE esimees, endine rahandusminister