Kõik oli parem, kui EKRE oli valitsuses. Elekter maksis mõned sendid kilovatist, kütus oli üks euro liiter ja palgad kasvasid, sel ajal kui maksud ja hinnad langesid. Valitsusvastased meeleavaldused olid hõredad komejandid ja neid ei aetud koerte ja eriüksuslastega laiali. Hoolimata hirmsast ulgumisest ja hammaste kiristamisest liberaalide leeris tõid liitlased siia sõdureid juurde, mitte ei viinud vähemaks.
Siim Kallas võttis kirjutada riigikogu valimiste valiku paremaks mõistmiseks artikli, mis näitab meile hästi ära Reformierakonna tooni ja põhisõnumi. Oodata on isiklikke rünnakuid, alatuid valesid, absurdseid väiteid ja negatiivsusest nõretavat demagoogiat. Ma ei lähe sellega kaasa, sest erinevalt Reformierakonnast on mul Eestile plaan, mida ma soovin valijatele tutvustada ja millele taotlen valimistel mandaati.
Usun, et järgmiste valimiste eel soovivad valijad kuulda selgeid sõnumeid kolmes peamises teemas.
Esiteks, kuidas lahendada energiakriisi, kuidas suruda elektri, gaasi, kütuse, kinnisvara hinnad tagasi normaalsusesse. Sinna, kus nad olid veel mõned aastad tagasi – siis, kui EKRE oli valitsuses! See on võti meid kõiki pöörase kiirusega vaeseks tegeva inflatsiooni peatamiseks ja hinnatõusu pööramisel hinnalanguseks.
Reformierakonnal ei ole sel teemal mitte ühtegi positiivset sõnumit. Ühtegi hinda ei saavatki alla tuua, ühtegi maksu ei saa alandada. Vastupidi, uus rahandusminister räägib vajadusest kehtestada uusi makse ja tõsta olemasolevaid. Kaja Kallase sõnum on selge: kütke vähem, sõitke vähem, peske vähem, sööge vähem. Elu hakkabki olema halvem, harjuge ära. Ma ei ole sellega nõus. Elu peab minema paremaks ja meie teame, kuidas seda teha. Täiesti selge ju, et inflatsiooni ja energiakriisi teemal Reformierakond vaidlusse ei astu, vaid tahaks selle asemel lõputult rääkida Putinist.
Teiseks, immigratsioon. Kõik me elame kaasa Ukrainale ja soovime tema võitu. Eesti on oma väiksust arvestades absoluutne maailmameister Ukraina aitamises. Oleme neile andnud humanitaarabi, relvaabi, võtnud vastu pagulasi, toetanud rahvusvaheliselt ja teinud nüüdseks neli riigikogu avaldust. Meie maksumaksjad on riikide SKT-d võrreldes või elanike arvu kohta tehtud arvestuses võtnud enda kanda kümneid kordi suuremaid koormaid Ukraina toetamiseks kui Soome, Saksa, Suurbritannia või USA. Ukraina toetamine ei tohi aga hukutada meid ennast.
Eestisse on viimase kaheksa kuu jooksul saabunud rohkem immigrante kui kunagi varem meie ajaloos nii absoluutarvudes kui ka proportsioonis rahvastikku. Minu hinnangul on Eesti rahvaarv aga käesoleval aastal kasvanud 100 000 inimese võrra, kellest absoluutne enamik räägib vene keelt. Mida teeb Eesti haridussüsteemile sellise hulga umbkeelsete inimeste lisandumine? Mida teeb ravijärjekordadele? Mida teeb kinnisvarahindadele, kui Eestisse lisandub mõne kuuga veel üks Tartu-suurune Lasnamäe! Mida teeb see eesti keele kasutusele? Reformierakond sellest rääkida ei taha, vaid kuulutab, et nende asjade pärast muretsemine, oma inimeste eest seismine on kindel tõend teie Kremli-meelsusest ja putinismist!
Kolmas teema on julgeolek. Mida teeb 100 000 suuremalt jaolt venekeelse inimese saabumine Eestisse ilma igasuguse kontrollita meie sisemisele julgeolekule ja meie turvalisusele? Enne Krimmi vallutamist ja Donbassi sõda ujutas Venemaa Ukraina üle kümnete tuhandete immigrantidega, kes moodustasid kohapeal lisaks olemasolevale Putini režiimi toetajaskonnale uue viienda kolonni. Meile saabunud inimestest suurem osa on Ida-Ukrainast. Kellest suurem osa on siia saabunud läbi Venemaa ehk üle idapiiri. Kaja Kallase valitsus ehitab omaenda kätega Eestisse massilist Kremli võrgustikku ja reformaritel jätkub jultumust süüdistada kedagi teist Venemaale kasulik olemises.
Aga viies kolonn pole ainus koht, kus reformikad meie julgeolekut ohtu seavad. Kuigi nad kiitlevad, kuidas kulutavad riigikaitsele enneolematuid summasid, ei ütle nad sinna juurde, et veerand või kolmandik sellest rahast läheb nende relvade ja laskemoona taastamiseks, mis me äsja oleme Ukrainale kinkinud. Oma kahurid, tankitõrje ja õhutõrje relvad oleme koos laskemoonaga ära andnud, aga asendus saabub kahe-kolme aasta pärast. Vahepeal loodame Putini lahkusele. Teine osa riigikaitsekuludest läheb aga asjade peale, millele Reformierakond on aastaid vastu sõdinud. Veel sel kevadel kinnitasid Kallas, Laanet ja Herem, et keskmaa õhutõrjet pole vaja.
Veerand või kolmandik riigikaitse rahast läheb nende relvade ja laskemoona taastamiseks, mis me äsja oleme Ukrainale kinkinud.
12. mail 2021 hääletasid kõik reformarid eesotsas tänase kaitseminister Pevkuriga maha EKRE ettepanekud riigikaitse arengustrateegiasse (OE 262), mis panid ette tõsta kaitsekulud 2,6 protsendini SKTst, mida nüüd ikkagi tehakse. Pevkur ja kogu Reformierakonna fraktsioon hääletas ka maha ettepaneku tankide ostuks, miiniveeskamise, rannakaitse ja keskmaa õhutõrje võimekuse loomiseks ning Kaitseliidule lähiõhutõrje võimekuse tekitamiseks. See on seesama erakond, kes hääletas vaid mõne nädala eest maha ettepanekud lõpetada terroristlikuks kuulutatud Vene režiimiga Eesti alasid loovutava piirilepingu sõlmimine, mitte lubada riiki Vene mobilisatsiooni eest põgenejaid ja korjata relvad käest siin olevatelt Vene kodanikelt. Kõik lükati tagasi. See näitab meie tänase peaministripartei tegelikku palet: poose võetakse ägedalt, tegelikke samme meie julgeoleku kaitsmiseks keeldutakse aga jonnakalt astumast.
Ei, ka julgeolekuteemal ei taha Reformierakond tegelikult valimiste eel mingit debatti pidada. Mis neil siis üle jääb? Majandusest ja maksudest rääkida ei saa, sest ette on näidata inimeste vaesumine. Rahvuslikku juttu ajada ei saa, sest tegeletakse Eesti üleujutamisega slaavlastega suuremas mahus kui Karl Vaino, Jossif Stalini või Aleksander III ajal. Riigikaitsest rääkida ei saa, sest ainus tegevus, mida ette näidata, on nende enda tehtud vigade ja lammutustöö palavikuline lappimine.
Mis siis järele jääb? Jutt avatusest ja sallivusest partei poolt, kes esimest korda taasiseseisvumise ajal saatis poliitilistele meeleavaldustele eriüksuslased kallale? Läänelikest väärtustest valitsuse poolt, mis muudab meid meie silme all demograafiliselt idaslaavi riigiks? Õigusriigist ajal, kui prokuratuur uurib Kert Kingo paari tuhande eurost kuluhüvitist, aga ei taha kuidagi toru tõsta Liina Kersna ja Keit Pentus-Rosimannuse või Marko Mihkelsoni teemadel. Järele jääbki sõim, laim, demagoogia, valijate hirmutamine küll EKREga, küll sõjaga.
Tõesti, märtsis on valik väga selge: kas Eesti muutumine Moldova-taoliseks korrumpeerunud ja vaeseks autokraatiaks reformikate juhtimisel või Eesti taassünd rahvusliku ja konservatiivse EKRE juhtimisel. Rohkem võimalusi ei tule, sest kui järgmised neli aastat jätkub see, mida oleme näinud viimased kaks aastat, siis hävineb meie rahvus ja riik.
Martin Helme
EKRE esimees