30.09.2022
Martin Helme
Kui kõrvale jätta väga kaalukas asjaolu, et kõrgetest elektrihindadest saab enneolematult suurt tulu väga väike seltskond mõjukaid inimesi, siis pole põhjust, miks peaks elekter Eestis pööraselt kallis olema. Me toodame enamikul päevadel aastast rohkem, kui ise tarbime, müües ülejäänut naabritele. Me toodame lõviosa elektrist oma maavarast, mille kaevandamine on lihtne ja mille hinda mõjutavad rohkem keskkonnatasud ja riiklikud piirangud kui kaevandamise otsene kulu.
Jutt, et sõda on muutnud meie elektri kallimaks, ei ole tõene, sest põlevkivielektri hinda ei mõjuta sõda üldse. Sõda on mõjutanud gaasi hinda ja sellest toodetavat elektrit, aga Eestis ei olegi gaasiga töötavaid elektrijaamu. Samuti ei mõjuta sõda Ukrainas meil puhuvat tuult või paistvat päikest. Küll aga teevad elektri hinnaga imet täiesti mittetoimiv börs ja poliitikute, ametnike ning pankurite välja mõeldud CO2 kvoodikaubandus.
Energiakriis ja inflatsioon ei ole juhtunud kuidagi paratamatult või vääramatult. See on olnud pikki aastaid teadlik ja süstemaatiline poliitika, mis on tekitanud kriisi. Euroopa ja Eesti vasakpoolsed ja liberaalid on aastakümneid võidelnud odava ja kättesaadava energia vastu, sulgedes tuumajaamu, nafta- ja gaasimaardlaid, suretades välja energia tootmist. Samal ajal on Lääne-Euroopas kinnistatud end järjest kindlamini Vene gaasi ja nafta külge, teeseldes, et kui Saksamaa fossiilkütus tuleb Siberist, siis on Saksamaa üleni roheline. Tegelikult on ta lihtsalt Kremli energiasõltlane. Aga ühena vähestest Euroopa riikidest Eesti ei ole! Leedul ja Lätil nii hästi läinud ei ole ja just neil on energiatootmise puudujääk, millele pidevalt viidatakse, kui räägitakse sellest, kuidas “meil” on elektrit puudu.
Muidugi, elekter ei ole ainsana pöörast hinnatõusu läbi teinud. Ka kütuse hind on kahekordistunud. Erinevalt elektrist ei tooda Eesti ise kütust ja sõltub maailmaturu hindadest. Siiski, me toodame aina suuremas koguses põlevkiviõli, mis on väga sarnane naftaga ja mille rafineerimisel on võimalik toota diislikütust. Eesti Energia peaks müüma kodumaal toodetud põlevkiviõli omahinnaga kohalikul turul keskküttekatlamajadele, nii saaks me võimalikult paljud katlamajad viia kiirkorras üle gaasiküttelt õliküttele ning muuta sedasi kodusooja kordades odavamaks. Diislikütuse ja bensiini hinna alandamiseks tanklates tuleb alla tuua aktsiisid ning vähendada nende kütuste käibemaksu.
Need sammud pööraksid energiahinnad Eestis järsult langusse, tõmmates alla ka kõik muud hinnad. Meie inimestel oleks jälle raha, et hoida kodud soojad ja valged, oleks raha, et sõita autoga tööle ja sõidutada lapsi kooli või trenni. Oleks raha, et edendada elujärge ja käia aeg-ajalt mõnel soojamaareisil. Ja meie ettevõtetel oleks piisavalt raha, et pakkuda head palka, konkureerida välisturgudel, maksta makse.
Paraku ei näe me ühtegi teist erakonda peale EKRE selle nimel töötamas. Vastupidi, praegune Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa koalitsioon tõi riigikokku eelnõu, mis näeb ette viia järgmise seitsme aastaga kogu Eesti elektritootmine üle päikese ja tuule peale. Keskerakond toetas seda eelnõu esimesel lugemisel.
Mida tähendab meie elektritootmise viimine juhitavalt soojuselektrilt juhitamatule taastuvelektrile? See tähendab vajadust investeerida lähiaastatel umbes 15 miljardit eurot. Raha kulub uute tuulikuparkide ehitamisele (kohalike vastuseisust teerulliga üle sõites!), uutesse päikeseparkidesse ja neid ühendavatesse liinidesse. Raha on vaja salvestusjaamadeks. Näiteks plaanitakse meil 600 miljoni euro eest ehitada mere alla sügavale maa sisse suur veepaak, kuhu elektri puudujäägi korral lastakse vesi läbi turbiini sisse, tootes nii elektrit. Elektri ületootmise ajal pumbatakse paagid taas merre tühjaks.
Raha kulub peale salvestamise ka võrgu stabiliseerimiseks. Eesti Pank arvutas välja, et sel aastal võetakse energia hinna tõusu tõttu Eesti ettevõtete ja inimeste taskust lisaks tavapärasele kulule veel täiendav 1,2 miljardit eurot. Kui järgmisel seitsmel aastal kavatsetakse teha taastuvenergiale üleminekuks investeeringuid 15 miljardi eest, siis tähendab see järgmistel aastatel kaks korda suuremat lisakulu ehk üle kahe miljardi euro aastas. Kui teile meeldivad praegused hinnad, siis saate taastuvelektrile ülemineku puhul kaks korda kallimalt. Kas olete nõus? Taastuvenergia ei ole odav, vastupidi, see on hirmkallis. Lausa nii kallis, et me kõik jääme vaeseks juba sellele üleminekule ettevalmistusi tehes.
Kust see raha tuleb? See tuleb ülejäänud majandusest, see tähendab inimeste ja ettevõtete taskust, muu tegevuse arvelt. Ühtlasi tähendab see, et kõike muud hakkab oluliselt vähem olema. 15 miljardit on veidi alla poole meie majanduse aastasest kogumahust. Kas inimesed annavad sellest endale aru, kui nõuavad kliimaneutraalsust ja tahavad selliseid plaane seadusesse kirjutada?! Kusjuures, kõik see pole üldse vajalik. Meil on olemas kindel, odav, omamaine elektritootmine. Selle sulgemine, et teha uus, kallis, ebastabiilne ja veel olematule tehnoloogiale toetuv lahendus, on loogiline ainult siis, kui olete nende väheste hulgas, kelle taskusse see massiline rikkuse ümberjagamine kõigilt ülejäänutelt raha voolama paneb. Nõudmised sulgeda põlevkivijaamad on olnud samavõrd kahjulikud ja vastutustundetud kui jutud sellest, et me suudame tuule ja päikese najal hoida senist elatustaset. Ei suuda.
Niisiis ongi inimestel ees väga põhimõtteline valik. Ühel pool on poliitikud, kes räägivad meile, kuidas tulebki tarbida vähem, tuba kütta vähem, autoga sõita vähem, duši all käia vähem, lülitada välja külmkapp ja boiler, loobuda liha söömisest ja soojamaareisidest, sest nii nõuab kliimaneutraalsus ja rohepööre. Seda valikut pakuvad meil peaaegu kõik Eesti erakonnad. Teisel pool on poliitikud, kes ütlevad, et moodne tsivilisatsioon ning sellega kaasnev elustandard on võimalik odava ja küllusliku energia kättesaadavusel ning selleks on Eestis olemas kõik tingimused. Seda valikut pakub Eestis ainult EKRE.
Martin Helme
EKRE esimees