2015. aasta Riigikogu valimistel tõstis EKRE ainsa parteina kampaanias üles massiimmigratsiooni ohtlikkuse teema. Samal aastal Saksa kantsleri Merkeli poolt käivitatud massiline invasioon ehmatas ja šokeeris paljusid, aga ainus erakond Eestis, kes seda ohtu ette nägi ja kes sellele tegelikke ning toimivaid lahendusi suutis pakkuda, olime meie. Selle eest süüdistati meid muidugi rassismis, ksenofoobias, viha ja hirmu õhutamises ja milles kõiges veel. Kapis ei olevat kolli!
See, mis täna toimub korraga nii Hispaania piiril Ceutas kui Läti-Leedu piiridel on invasioon. Euroopat üritatakse inimmassidega üle võtta. Suur rahvastiku väljavahetamine ehk 𝒈𝒓𝒆𝒂𝒕 𝒓𝒆𝒑𝒍𝒂𝒄𝒆𝒎𝒆𝒏𝒕 ei ole vandenõuteooria, vaid toimub meie silme all. Eurooplastelt – päris eurooplastelt, mitte “kõik kes siin elavad ongi eurooplased” – võetakse ära nende kodumaad.
Sest kui 2015. aastal pärast seda, kui Merkel kutsus terve maailma Euroopasse oma hüüatusega 𝒘𝒊𝒓 𝒔𝒄𝒉𝒂𝒇𝒇𝒆𝒏 𝒅𝒂𝒔 (saame hakkama! oh kui eestlaslik, eks!) otsustasid kõik Euroopa riigid ja poliitikud peale Ungari käed üles tõsta ja sisuliselt suveräänsuse ehk piiri jõustamise lõpetada, siis tuligi terve maailma.
Aafrikas on üle 1,6 miljardi inimese. Moslemimaades eraldivõetuna on umbes 2 miljardit. Indias 1,5 miljardit, Aasias kokku 5 miljardit. Euroopas 0,5 miljardit vananevat ja kahanevat rahvastikku.
Karm tõde on see, et tegelikult ei ole peale 2015. aastat immigratsioon poliitikute jutuvadast hoolimata mitte vähenenud vaid suurenenud. Sest kui avalikkust eksitatakse suhteliselt väikeste illegaalse piiriületuse juttudega, siis tegelik immigratsioonistatistika on kohutav. Ja kõik näevad seda ju oma silmadega tänavapildis.
Enne suurt piiride ja südamete avamist ehk aastal 2014 saabus Euroopasse umbes 3,3 miljonit inimest Aafrikast ja Aasiast. Siis saadeti välja signaal, et 𝒓𝒆𝒇𝒖𝒈𝒆𝒆𝒔 𝒘𝒆𝒍𝒄𝒐𝒎𝒆! – pagulased, tere tulemast! – ja number hüppas viiele miljonile. Illegaale oli neist umbes pooled.
Järgnevatel aastatel arvud veidi taandusid (2016 oli sisserännanuid 3,7 miljonit, 2017 3,4), aga mitte ühelgi aastal (peale koroona-aasta) ei langenud ta alla 2014 ehk nö aktiivse kriisi eelse taseme.
Viimastel aastatel on arvud lausa pöörased olnud, jäädes viie ja seitseme miljoni vahele. Tõsi, 2022 ja 2023 andis oma panuse ukrainlaste suur tulek. Aga nemadki on immigrandid, kes suurendavad kuritegevust, kinnisvara hinda, kohalike maksudest ülal peetavaid tervishoiuteenuste kulusid jne. Ainus, mida nad vähendavad, on palgatase. Nagu immigratsioon ikka.
𝐈𝐦𝐦𝐢𝐠𝐫𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧 𝐨𝐧 𝐄𝐮𝐫𝐨𝐨𝐩𝐚𝐭 𝐞𝐤𝐬𝐢𝐬𝐭𝐞𝐧𝐭𝐬𝐢𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐥𝐭 ä𝐡𝐯𝐚𝐫𝐝𝐚𝐯 𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦.
Selle tõttu on Euroopas vägistatud sadu tuhandeid lapsi ja noori naisi, pussitatud surnuks noori mehi, pekstud surnuks vanainimesi, lagastatud kolmanda maailma tasemele suur osa avalikust ruumist. Vaadake neid kaadreid, mida inimesed Ceutast postitavad. Need ei ole mingid pagulased, need on vallutajad! Nad peksavad kõiki kohalikke, keda kätte saavad, tungivad nende kodudesse, röövides ja rüüstates. Mida võtta ei suuda, peksavad puruks. Roojavad mõnuga igale poole. Nad tulid vallutama ja vallutuse osaks on hävitamine, rüüstamine, vägistamine, kohalike alandamine.
Ja ometi jätkab meiegi peavoolu meedia debiilsete pildikeste ja lookeste produtseerimist kannatavatest “pagulastest”, 80 tuhande noore vägivaldse mehe hulgast on püüdliku punnitamisega saadud kaadrisse mõni üksik (röövitud? ostetud-müüdud?) alaealine või tütarlaps ja siis üritatakse lääne ennastvihkavatelt maailmaparandajatelt ikka veel pisarakest välja pigistada. Minge pekki!
Kus on teie pisarakiskumise lood neist sadadest tuhandetest grupivägistatud Briti tüdrukutest, kes on moslemi immigrantide ohvrid?! Kus on teie raportid Rupert Lowei 𝐑𝐚𝐩𝐞 𝐆𝐚𝐧𝐠 𝐈𝐧𝐪𝐮𝐢𝐫𝐲 sisust?
Üle saja lehekülje tunnistajate võikaid kirjeldusi laste lõpututest piinamistest, vägistamistest, tapmistest, alandamistest.
Kus olid südantlõhestavad lood 12-aastasest prantsuse tüdrukust Lola Daviest, kes immigrantide kamba poolt rööviti, vägistati, piinati ja mõrvati Pariisis? Tema keha leiti kohvrist; surma põhjuseks oli lämbumine suu teipimise tõttu.
Kus on teie kajastus Prantsuse 17-aastasest Narbonne poisist Louisist, keda kamp moslemeid varitsesid, julmalt lintšisid ja seda mõnuga filmisid ning video rõõmsalt ka postitasid? Neid kaadreid meie meedia üles ei leidnud.
Kus on teie ängist pakatavad lood eesti inimestest, kes kannatavad tervisehädade käes, sest immigrandid kulutasid tervisekassa ressursi ära?
Kus on paksu värviga dramaatilised meediakajastused vaesuse käes virelevatest eesti peredest, kes ei saa omavalitsuselt sotsiaalpinda, sest immigrandid täidavad juba kõik pinnad ise ära?! Meie raha eest!
Kellele te neid idiootlike lookesi mõrvarite ja vägistajate invasiooni kannatavatest kangelastest treite? Kas peale kinni makstud aktivistide keegi veel neile kaasa elab ja neid tõsiselt võtab?
Viimase kümne aasta jooksul on Euroopasse saabunud 50-55 miljoni sisserändajat. Seda on umbes 10 protsenti rahvastikust. Paljudes riikides, Hispaanias kohe päris kindlasti, aga ka Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias, on võimul olev valitsus häbenematult läinud üle sissetungijate poolele ning kogu nende energia ja ressurss kulub kohalike põliselanike vaos hoidmisele. Inimesed kipuvad ikka protestima, kui neilt võetakse käest mitte ainult riik, vaid ka nende oma kultuur koos nende varaga. Tehakse seda riigi poolt sanktsioneeritud vägivallaga.
Kui me tahame rahva ja riigina kestma jääda, kui me tahame inimkonna ajaloo ilusaima, õiglaseima, jõukama, parema tsivilisatsioonina ehk euroopaliku kristliku tsivilisatsioonina kestma jääda, siis tuleb kogu see vasakpoolne jamps otsustavalt maha suruda. Invasioon tuleb tagasi lüüa, juba siia saabunud immigrandid tagasi saata.
Vägivald on juba ammu kohal ja lokkab meie ümber, selle tõid meile kõik need vasakäärmuslased, kes räägivad meile sallivusest ja hoolivusest.
Euroopa ees seisab valik, kas ta kasutab jõudu ehk vägivalda, et sissetungijad tagasi lüüa ja turvalisus ning jõukus, samuti oma kultuuriline keskkond taastada. Või mitte kasutada jõudu ja lasta sissetungijate vägivallal põliselanike vastu aina kasvada ja kasvada.
Kolmandat varianti, sellist, kus me kõik saame kenasti omavahel läbi, pole. Kes sellest aru ei saa, on vastase poolel.
2013. aastal tegin ma Eestis kuulsaks lause “kui on must, näita ust”. EKRE tegi 2015 kuulsaks loosungi “Meie kvoot on NULL!”. Oh, kuidas mind isiklikult ja tervet meie erakonda on selle eest peedistatud. Kas nüüd lõpuks saadakse aru, mida me ütlesime ja miks? Meie kvoot on jätkuvalt null ja ust tuleb neile kõigile igal juhul näidata. Mida kiiremini ja otsustavamalt me seda teeme, seda vähem vägivalda meie tulevikus on.
Martin Helme, EKRE esimees