Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde andis üleeile pressikonverentsi, mille sisu ja mõju ei ole Eestis eriti kajastatud, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees, endine rahandusminister Martin Helme.
Vaatasin ka seda, kõrva jäi terve hulk euroaparatšikute salakeelseid väljendeid, millest mitte ainult ei saa aru reakodanikud või ajakirjanikud, see salakeel on nii peeneks läinud, et isegi finantsmaailm kratsis kukalt. Tegelikult ei ole neil naljakatel väljenditel nii müstilist tähendust midagi, eurogrupi rahandusministrite kohtumised suures osas neist väljenditest koosnesidki. Nad on välja mõeldud, et varjata asjade tegelikku sisu ja võimaldada erimeelsetel riikidel teeselda, et tähendus on neile sobilik. Aga asjast.
Euroopa Keskpanga põhisõnum oli, et lähiajal suurendatakse võlaostuprogrammi tempot. See tähendab, et ostetakse turult kokku veel rohkem riikide võlakirju pangas hiireklõpsuga juurde loodud rahaga. Aga – pange tähele – programmi mahtu ei suurendatud. See tähendab, et lähikuudel ujutatakse turg üle rahaga, et aidata riikidel enda eelarveid kuidagi ära rahastada, kuid seda võimaluse arvelt, et programmi limiit saab läbi enne kui kriis.
Selline otsus on tingitud lõhest keskpanga nõukogus, kus terve hulk riike ei soovi keskpanga rahastamist liikmesriikide eelarvete toetuseks enam suurendada. Numbrid on väga hirmutavad, Euroopa Keskpanga bilanss on juba 71 protsenti euroala SKP-st. Sisuliselt on keskpanga suurema osa liikmesriikide valitsuste võlgade omanik. Probleem on selles, et pangas olevad võlad ja varad ei ole riikide vahel sugugi tasakaalus, lihtsamalt öeldes, sakslased on endalegi teadmata läbi Euroopa Keskpanga ostnud ära kogu Itaalia võla. Meie euro! See võlg on ka meie oma.
Samas oli keskpanga nõukogu otsus üksmeelne, mis näitab, et kõik said aru selle möödapääsmatusest. Mis on põhjus? USA-s kiideti äsja heaks ligi kahe triljoni dollari suurune majanduse elavdamise pakett. Enne jõule kiideti heaks 900 miljardine ja aasta tagasi oli samuti hiigelabipakett. Ameerika stiimul jõuab kohe majandusse, erinevalt Eurropa Liidu taasterahastust, mis niriseb majandustesse kuue aasta jooksul ja on kümme korda väiksem. USA otsuste tulemuseks on majanduse kiire kuumenemine, Euroopa Liidu poliitika tähendab vindumist. Vahet Euroopa kahjuks suurendab väga erinev seis koroonaga ja vaktsineerimisega.
USA poliitika tulemusel on käivitumas inflatsioon ning selle ootuses kerkivad Ameerikas võlakirjade intressimäärad. Kallim intress tõmbab maailmast raha USA-sse, tekitades sellega mujal maailmas järsu raha vähenemise. See kergitab Euroopas võlgade hinda, mis omakorda ajab riikide eelarved veel rohkem miinusesse. Euroopa riigid on aga Ameerikast rohkem võlas ja majandused pole veel hakanud taastuma. Mitmed riigid on sisuliselt viimase piiri peal oma võla teenindamise suutlikkuse ja uue raha tõstmise võimekusega. Euroopa Keskpangal ei jäänud lihtsalt midagi muud üle, kui paisata lisaraha turule ja osta kokku kõik võlad, mida riigid välja annavad.
Probleem saabub aasta teises pooles, kui on vaja otsustada, kas programmi mahtu suurendada või mitte ja siis pole küll oodata, et nõukogu saavutab üksmeele. Samuti ei paista keskpanga neljapäevane otsus olevat kuigipalju aidanud kaasa sellele, et hoida ära USA intressitõusu peegeldumist Euroopas.
Inflatsioon ähvardab lähiaastatel mõlemal pool Atlandit, vahe on lihtsalt selles, et USA majandust tabab see kiire kasvu ajal, Euroopa majandused visisevad nagu tavaliselt. See on taust, mida arvestades tuleks ka Eestil teha oma eelarve- ja majanduspoliitilisi otsuseid.