Saime taaskord kibeda kinnituse selle kohta, et Eestis, nii nagu laiemalt Euroopa Liidus, on postdemokraatlik ajastu kohal. Teen Le Peni kohta eraldi kirjutise, siin võtan kokku Kert Kingo kaasuse.
Eesti riigikohus jättis menetlusse võtmata Kert Kingo kaebuse tema süüdi mõistmise kohta seoses 7000 euro kuluhüvitiste mittesihipärase kasutamisega. Seega hakkas kehtima ringkonnakohtu otsus. Otsus asjas, kus mitte keegi pole 30 aasta jooksul mitte kunagi pidanud kuluhüvitise kasutamises ütlema muud, kui et see oli tema hinnangul tema saadiku tööks vajalik kulu ja hinnangu selle otstarbekusele andis valija. Asjas, kus varasem Riigikogu enda praktika ütles, et isegi kui Riigikogu kantselei jõudis järeldusele, et kulu ei olnud tööga seotud, ei ole mitte keegi mitte kunagi pidanud tegema mitte midagi muud, kui raha tagasi maksma.
Aga siin algatas prokuratuur kriminaalasja (kuigi tegu on tsiviil- või pigem isegi haldusasjaga), põhjendades seda jutuga, et vaja on saada kohtulikult selge tõlgendus ja praktika.
Õiguskantsler, kelle ülesanne on kaitsta Riigikogu liikmeid poliitiliselt motiveeritud kriminaalasja menetlemise eest, andis omapoolse heakskiidu. Kui prokuratuur tahtis kohtulikku praktikat, oleks see pidanud tähendama, et nii ainulaadses ja kaalukas küsimuses peab riigikohus kindlasti oma hinnangu andma. Aga see jättis lihtsalt menetlusse võtmata.
Kogu lugu on muidugi algusest saadik olnud läbinähtavalt selgelt poliitiline kättemaks Kert Kingo vastu. Selle eest, et ta alustas (aga ei jõudnud kuigi kaugele, sest võeti süvariigi poolt tekitatud meedia klaperjahi tõttu kiiresti rajalt maha) ministrina e-valimiste uurimist. Selle eest, et ta hiljem Riigikogu kapo komisjoni juhina sakutas prokuratuuri ja kapot nende võimu kuritarvitamiste pärast. Selle eest, et ta aitas erakonnas Helmete-vastase võimupöörde vastast rinnet hoida.
Postdemokraatlikus riigis selliseid asju ei lubata. Inimesi, kes ei kuula sõna ja nõuavad ametnikelt, jõustruktuuridelt ja justiitssüsteemilt seaduste täitmist ja ausat käitumist, ei saa lasta rahulikult elada. Kerti kohtuloo valguses on taas karjuvalt valusalt avalikkusele näidatud, milline sõnakõlks on Eestis mõiste “õigusriik”. Seda pole. Milline inimeste mõnitamine on sõnapaar “sõltumatu kohus”. Seda ka pole. Eriti “sõltumatu” on meil riigikohus, kes on heaks kiitnud ja üle kinnitanud kõik liberaalse režiimi võimu kuritarvitused, mis on tehtud seoses opositsiooni tasalülitamisega parlamendis.
Nüüd siis anti oma panus selleks, et saaks arved õiendatud ka konkreetsete inimestega, kes nö ei tea oma kohta. Riigikohtul oleks olnud ilmselt väga piinlik enda nimel üle korrata kõik see jama, mida kohtuotsuses kokku oli keerutatud ja see kõrvulukustav vaikus, millega jäeti lihtsalt reageerimata kaitse purustavatele näidetele, mis tegid prokuratuuri jutu pilbasteks, viidetes seadustele, pretsedentidele, menetluslikele rikkumistele, proportsionaalsusele ja kõigele muule. Pigem las jääda selline piinlik “kohtuotsus” ikkagi ringkonnakohtu reväärile, siis saavad auväärsed ülemkohtunikud teeselda edasi, et nad mõistavad õigust. Aga seda varianti, et nad Kerti õigeks oleks mõistnud ei saanud kaaludagi. Otsus ta Riigikogust välja kukutada oli tehtud ja see tuli vormistada. Nii jäetigi end justkui mängust välja ja räpase töö tegid ära alamad astmed.
Eesti vajab totaalset justiitsreformi! Algusest lõpuni. Loomulikult tuleb pahupidi pöörata, tühjaks puistata ja nullist üles ehitada prokuratuur. Aga samamoodi tuleb teha kohtutega. Kõik seaduse alusel lahti lasta ja hakata nullist uusi kohtunikke palkama. Tänastega pole midagi peale hakata. Nad toodavad iga päev juurde ebaõiglust ja ülekohut. Ja see tähendab, et nad on muutunud ohuks põhiseaduslikule korrale, sest põhiseadus nõuab õigusele ja õiglusele ehitatud riiki.
Küllap nii mõnigi tahab teada, mis saab Kertist erakonnas. Laupäeval tuleb meil kongress, ta kandideerib juhatusse. Loodan, et kõik annavad talle hääle. Toetuseks selle eest, et ta on pidanud omal nahal tundma ebaõiglust õigluse eest seistes. Ja suure keskmise sõrmena prokuratuurile, agentidele ja kohtunikele, kes tema represseerimisel osalesid. Kui keegi küsib, kas ta peaks erakonnast lahkuma, siis ärge ajage naerma! Ta saab veel ükspäev uuesti ministriks! Või peaprokuröriks.
Martin Helme, EKRE esimees