Kindlates kätes Eesti loosungi all tegutsenud poliitilisel eliidil on lahti läinud täielik paanika seoses Donald Trumpi rahuplaaniga Ukrainas. Täiesti arusaadav, sest kõik, mida meil on olnud võimalik valesti teha viimase kolme aasta jooksul Eesti riigikaitses ja julgeolekupoliitikas, on nad ka teinud.
Sarnaselt energiapoliitikale on meie liberaalne režiim meid väga rängalt kahjustanud ning nüüd oleme tõepoolest väga keerulises olukorras. Aga mitte lootusetus!
Trumpi rahuplaaniga seoses tuleb kõigepealt selgeks teha, et asjad on juba kokku lepitud, praegu käib kokku lepitu sisu tutvustamine avalikkusele ja neile, keda kokkulepped puudutavad.
On täiesti piinlik lugeda karjatusi stiilis “Trump alustab läbirääkimisi loovutustega!”. Kes iganes sellist rumalat juttu ajab, ei tea midagi välispoliitikast või ameeriklastest või venelastest. Läbirääkimised on lõppenud! Kulisside taga on asjad juba paika pandud! Ameeriklased ja venelased on otse ja väga väikeses ringis suhelnud ning see, mida meie “eksperdid” siin loovutusteks ja alustamiseks peavad, ongi kokkulepitu tulemus.
Nüüd on jäänud veel selle vormistamine USA-Vene tippkohtumisel, mille koha ja formaadi üle võib veel käia teatav kauplemine, kuid mis sisu enam ei muuda. Samuti on jäänud veel üle asja sisu tutvustamine. Milles siis kokku lepiti ja mida see meile tähendab?
Nii USA kaitseminister Hegseth kui välisminister Rubio on selgelt välja öelnud, et Euroopa julgeoleku tagamine on edaspidi eurooplaste mure. On ka öelnud, et nad jäävad NATOsse ja täidavad oma liitlaskohustusi, kuid see eeldab Euroopa riikide panustamist nende endi kaitsesse. Ühtlasi on Rubio öelnud – ja see on täiesti alaraporteeritud Eestis ning ülimalt oluline – et USA ei näe end enam maailma politseiniku rollis, kelle ambitsioon on olla ainus domineeriv suurjõud maailmas. Küll aga peab USA oma strateegiliseks huviks Arktikat, ja sel on otsene mõju ka Põhja-Euroopale ehk meile.
Nagu öeldud, ega me kõike veel ei tea, aga kokkuleppe põhipunktid on selged. Nagu Mart Helme ütles juba kolm aastat tagasi: Ukrainaga on lõpetatud. See ei tee meile kellelegi head meelt, siin pole mingit põhjust tunda (kahju)rõõmu, aga nii ta on. Ukraina jääb ilma neist aladest, mille venelased on ära võtnud. Mida kiiremini rahu sõlmitakse, seda vähemast territooriumist ilma jääb, sest sõda on juba mõnda aega läinud ukrainlaste kaotuse suunas ning iga päev kaotatakse maad.
Ukraina ei saa NATOsse. See teema on maas. Ühtlasi ei saa ta ilmselt ka Euroopa Liitu, aga mitte niivõrd selle pärast, et USA selle vastu on, vaid teistel põhjustel, millest kohe allpool.
See kõik on Ukraina seisukohalt väga ränk, aga meie jaoks on siin ka selge positiivne pool. Kokkulepe ei käi ainult Ukraina kohta. Ukraina sõjaga pandi paika järgmise inimpõlve ulatuses Euroopa (ja võimalik, et laiemalt kogu maailma) uus julgeolekuarhitektuur või kui tahame otse öelda, jõuvahekorrad.
Lihtsamalt öeldes on nii: kuhu sõda praegu seisma jääb, sinna ta jääb. Kui Eesti liberaalid on rääkinud, et Ukraina järel oleme meie järgmised, siis praegu oleme olukorras, kus Ukraina jääb poolikuna alles ja meie pääsesime.
Vestlesin eelmisel nädala Madridis päris pikalt ühe väga mõjuka USA konservatiivse liikumise esindajaga, kellel on regulaarsed kohtumised Valges Majas administratsiooni tippudega. Ta kinnitas mulle isiklikult, et USA ei anna meid Venemaa kätte ega jäta meid ka halli tsooni. Järeldus on, et Ukraina hinnaga on muude asjade hulgas kaubeldud välja meie (Baltikum, Poola, Soome) välja jäämine Venemaa mõjusfäärist. Karm Ukraina seisukohalt, hea sõnum meile.
USA-Vene kokkuleppe osaks peab ilmselt olema ka Arktika. Juhul, kui USA sai seal oma tahtmise (või suurema osa oma soovidest), tähendab see, et neil on vaja omada seljatagust Põhjalas: Soome, Rootsi, Norra. Ja sellel seljatagusel on omakorda vaja puhvrit, milleks on Baltikum. Mitte midagi ei tehta siin maavarade pärast, mida välisminister Tsahkna üritab maha parseldada, vaid oma strateegiliste huvide pärast.
Nüüd põhiküsimus: mis saab edasi, kuidas me saame uskuda, et kokkulepped peavad? Just selle ümber keerleb ka jutt julgeolekugarantiidest Ukrainale ja võimalikest Euroopa vägede saatmisest sinna. Ütlen kohe ära, mitte mingil juhul ei tohi Eesti saata oma sõdureid Ukrainasse nö rahuvalvajaks. Meie sõjaprintsesside hüsteerikutest valitsused on viimase kolme aasta jooksul ära andnud kõik meie relvad, laskemoona, pioneeritehnika, elektrijaamad ja vastu saanud üle 100 000 venekeelse “põgeniku”, kelle toetamine läheb meie maksumaksjale sadu miljoneid eurosid aastas maksma. Aetud on kahjulikku poliitikat.
Me oleme rinderiik, kes on end sisuliselt kaitsetuks teinud loosungiga, et Ukraina sõda on ka meie sõda. Ei ole, ei ole kunagi olnud ja ärme hakka nüüd, kui see on lõppemas, seda enda omaks tegema. Me peame keskenduma omaenda riigikaitse tugevdamisele, mida välismaa käske täitnud reformikad on põhjalikult kahjustanud oma loovutustega ja see on juba piisavalt suur ülesanne. Võtta veel ühe (meist 30 korda suurema) rinderiigi kaitsmine enda õlgadele on suurushullustus ja deliirne mõtlemine, mis suurendab hüppeliselt meie niigi suuri riske. Mitte mingil juhul ei tohi seda teha! Või neile, kes muud keelt ei mõista: amid andsid selge suunise, et eurooplased hakkaks oma riigikaitset tugevdama ja selge suunise, et NATO ei lähe Ukrainasse. Millest te globalistid-liberaalid käsutäitjad aru ei saa!?
Mis siis tagab, et paari aasta pärast Ukrainas uut sõda ei alga? Esiteks, kokkulepe ise. Kui kokkulepe on nii venelastele kui ameeriklastele piisavalt rahuldav, siis pole kumbki pool selle destabiliseerimisest huvitatud. Teiseks, selle tagab Ukraina kaitsevõime üles ehitamine ja tugevdamine. Mõnikümmend tuhat eri riikidest saadetud “rahuvalvajat” päris kindlasti ei heiduta Venemaad, kui ta on otsustanud, et soovib Euroopa suunal edasitungi jätkata, seda heidutavad päris asjad. Küllap on kokkuleppes sees nii piits kui präänik ja küllap me neist varsti ka aimu saame.
Ja nüüd küsimus: mida Eesti tegema peaks? Seis on hapu. Eesti vajaski plaan B-d. Meid on valitsetud mitte ainult viimased kolm aastat, vaid viimased 30 aastat loosungite najal, mis nüüd enam ei kehti. Nagu öeldakse, mõõna tulles on näha, kes ujus paljalt. Mõõn tuli ja ilmneb, et terve Euroopa on alasti. Mõni ime, et ollakse paanikas ja raevus.
Meie peame jätkama oma iseseisva kaitsevõime tugevdamist ennaktempos, aga ilmselgelt ei ole viis protsenti SKP-st realistlik. Päris kindlasti ei ole see realistlik, kui jätkame hullumeelset ja vaesekstegevat rohepööret. Selle rikkuse ümberjagamise sotsialistliku ebateadusliku plaani peab kogu Euroopa prügisse viskama, kui soovib ellu jääda.
Me peame lõpetama agressiivse ja konfliktse retoorika Venemaa suunas. Mitte selle pärast, et Venemaa oleks oma olemuselt kuidagi muutunud, või meil oleks lootust nendega häid suhteid ajada, vaid selle pärast, et plärtsuval pitsul kadus just selja tagant turske buldog ära. Või taas nii, et globalistid-pugejad ka aru saaks: konfliktne hoiak Venemaaga saboteerib teadlikult ja tahtlikult Trumpi rahuplaani ja sellise käitumise jätkamine garanteerib, et ameeriklased ei liiguta sõrmegi, kui venelased siin midagi sudima hakkavad.
Selles võtmes peame me viivitamatult lõpetama ära õigeusukiriku teemalise provokatsiooni. USA administratsioon on kuulutanud usuvabaduse kaitsmise ja kristlaste kaitsmise oma välispoliitika prioriteediks. See, mida Läänemets praegu teeb, on tüli norimine mitte ainult Venemaaga, vaid ka USA administratsiooniga.
Kõvad mehed oleme, kui arvame, et võime mõlema sellise suuriigiga tüli norida. Kui me jätkame, siis tõstetakse meil Kremli poolt viies kolonn kohe jalgadele ning me saame väga tõsise julgeolekukriisi, mille oleme ise esile kutsunud. See tegevus on otsene Trumpi rahuplaani saboteerimine ja tõmbab meile kaela Venemaa rünnaku ning USA viha ja selja pööramise. Ma oletan, et selle pärast seda tehaksegi. Et kui USA teeb Ukrainas rahu, siis sõjaparteil on vaja Läänemere ääres ikkagi sõda Venemaaga kuidagi jätkata. Kuritegelik plaan, mis lükkab Eesti samasugusesse kulutatava materjali rolli, milles on viimased kolm aastat olnud ukrainlased. See plaan tuleb viivitamatult seisma panna!
Ja viimaks Euroopa Liidust. Trump ei rääkinud kellegagi Brüsselis. Aga ka mitte Berliinis, Pariisis, Londonis. Ammugi mitte Kaja Kallasega. Euroopa riigid said selge sõnumi: olete omapäi. Kui hakkama saate, siis saate, kui ei saa, pole USA mure. Euroopa Liit on pankroti äärel. Suuremad Euroopa riigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia või Suurbritannia on pankroti äärel. Kui rohepööret kohe ära ei lõpetata, siis minnaksegi pankroti. Arvata, et sellises olukorras suudab keegi tõsta oma kaitsekulud viiele protsendile SKP-st, on unistamine. Arvata, et sellises olukorras suudetakse Ukraina võtta liikmeks ja hakata talle maksma Prantsusmaa, Poola, Hispaania ja teiste riikide arvelt hiigelsummasid on samuti unistamine. Võite oodata palju ja pikka juttu Ukraina EL liikmelisusest, aga seda ei juhtu. Enne laguneb euroliit ära lihtsalt. Mida meie käsutäitjatest ja initsiatiivivõimetu liberaalne eliit siis küll tegema hakkab?
Martin Helme, EKRE esimees