Kallid erakonnakaaslased
Erakonnale jääb selja taha raske ja raputusi täis aasta, kus meil kõigil oli vaja enda sees läbi katsuda, mille eest me seisame, mis meid edasi tõukab ja mis meid ühendab. Saime teada, kes on sõbrad – päris sõbrad -, kes tuulelipud, kes salaviha pidanud vaenlased. Läbisime puhastuse.
Täna saame jälle pidada oma kongressi nii, nagu me oleme harjunud: tuleme kokku hea meelega, rõõmsas tujus, et innu ja pühendumusega panna paika oma erakonna töösuunad ning valida ametisse need, kes viivad meid järgmistele valimistele. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ühtehoidvam kui kunagi varem, motiveeritum kui kunagi varem, tugevam, kui kunagi varem. Pole kahtlust, et üsna varsti ka populaarsem kui kunagi varem!
Ma tänan kõiki erakonnakaaslasi ja valijaid, kes usaldasid. Ei kaotanud pead, ei lasknud end mürgisegajatel üles ässitada, ei läinud kaasa üles klopitud hüsteeriaga. Tark ei torma. Eelmist aastat kokku võttes saame öelda, et rahulolematud valisid oma tee ja see tee on viinud nad täpselt mitte kuhugi. Meie jäime kindlaks oma teele ja meie marsime edasi uute saavutuste ja võitude poole.
Ja tööpõld on lai.
Eesti on ohus. Meie püsimajäämine rahva ja riigina on ohus. Meie püsimajäämine vaba ühiskonnana on ohus. Vajame külma pead ja raudkanget selgroogu, et siit rahva ja riigina edukalt läbi tulla.
Õnneks võime ilma igasuguse valehäbita öelda, et meil on olnud ettenägelikust. Me oleme probleemide eest hoiatanud, me oleme neile lahendusi pakkunud. Me teame mida on vaja teha ja me teame, et meil on südikust seda teha.
Selleks, et probleemi lahendada, tuleb kõigepealt sõnastada mis üldse on probleem. Mis on need asjad, mis meid ohustavad, meie vabadust, jõukust, rahu ja kestmist ähvardavad? Ilma ausa ühiskondliku diagnoosita pole võimalik asuda ellu viima ka tõhusat ravi. Meie probleem ongi juba pikki aastaid olnud suuresti see, et liberaalne leer on nii kinni oma valelikes või reaalsusest irdunud loosungites, et ta ei saa probleeme ausalt diagnoosida. Kui sa ikka põlevate silmadega räägid, et eksisteerib väidetav teaduslik konsensus, nagu inimestel oleks üle 20-ne erineva soo, siis kuidas sa lahendad iibekriisi? Kui sa korruptiivsete miljardite kantimise huvides tuimalt seletad, et meie suurim mure on tegelikkuses mitte eksisteeriv kliimakriis ja selle välja mõeldud kriisi lahenduseks on atmosfäärist kokku korjata sellest imepisikese osa moodustav CO2, siis ei olegi võimalik lahendada energiakriisi. Vastupidi, nii tekitatakse hoopis uusi kriise nii põllumajanduses kui tööstuses kui rahanduses. Ideoloogilised krambid ei luba näha tegelikke probleeme ja korruptiivsed krambid ei luba pakkuda tegelikke lahendusi.
Ma kuulen väga sageli liberaalsest leerist ja nende suuvoodriks olevast liberaalsest meediast retoorilist õhkamist: aga mis siis teie lahendused on. Aga palun, sajaesimest korda räägin siis üle.
Alustame lihtsatest lähtekohtadest. Eesti on rahvusriik. Nii näeb seda ette meie põhiseadus, nii vaatavad oma riigi poole siinsed põliselanikud ehk eestlased, nii võtavad seda ka enamus siin elavaid mitte-eestlasi. Rahvusriik saab püsida, kasvada, õitseda, kui meil on eesti lapsi. Meie kõige suurem ja ohtlikum strukturaalne probleem Eestis on vähene sündimus. Sellele lisandub ohtlikult suur eestlaste väljaränne ning eelmist kahte probleemi võimendab ohtlikult suur sisseränne. Demograafiast algab kõik. Kui me ei suuda pöörata sündimust positiivseks, siis kõik teised probleemid ei vajagi enam tähelepanu, sest nad on juba mõne põlvkonna pärast kellegi teise mure. Nii pensionid, koolisüsteem, arstiabi, riigikaitse. Kui eestlased ei ole enam enamuses siin riigis, kui see ei ole enam meie riik, siis pole enam meie mure kust tuleb riigieelarve raha, kuidas tagada julgeolek või kuidas saada arsti juurde.
Seega peame mobiliseeruma ühiskonnana traditsioonilise peremudeli kaitsele ning muutuma kõige laste-, emade- ja isadesõbralikumaks ühiskonnaks maailmas! Seda ei saa teha, pidades samal ajal vahutavaid kõnesid homoideoloogia kaitseks, edendades lasteaedades ja põhikoolis nokulaulu saatel perversseid valesid kümnetest sugudest, söövitades noorte ajusid juttudega sellest, kuidas kõige tähtsam on ülikool ja karjäär ja reisimine ja üldse, kellele neid lapsi või mehi vaja. Feminism on kõige õelamalt naistevaenulik ideoloogia transideoloogia kõrval, kuna ta doktrineerib noori naisi uskuma, et neil ei ole vaja eluaegset meeskaaslast ja neil ei ole vaja emadust. Samal ajal suunab äärmusliberaalne ideoloogia noori mehi elama isekalt, hoiduma vastutusest, käituma tuleviku peale mõtlematult, loobuma nõudlikkusest enda suhtes. Need valed suunavad inimesi valikutele, mis teeb nad üksikuks, õnnetuks ja vihaseks ja mille lõpus on kibestunud tõdemus, et oma elu kõige ilusamatest, kestvamatest ja sügavamatest õnneallikatest ehk lastest ollakse ise lahti öeldud ja selleks ajaks, kui seda mõistetakse, pole võimalik enam vigade parandust teha.
Jah, kui tahame Eestis jõuda selleni, et meil sünniks lapsi, kes räägivad eesti keeles, mõtlevad eestlasele omaseid mõtteid, aitaks tulevikus käimas hoida enda vanemate ja vanavanemate tervishoidu ja pensionisüsteemi, siis kõige tähtsam on saavutada just hoiakute ja väärtuste muutus. Ja alles siis on mõtet lisada siia majanduslikud motivaatorid. EKRE programm pakub siin kõiki lahendusi: lisaks väärtusküsimustele ka maksusoodustusi noortele peredele, oma kodu soetamisel kodulaenu kustutamist riigi poolt laste sünni järel, lastetoetusi nii suurperedele kui neile, kellel alles perre sünnivad esimesed lapsed. Loomulikult kodulähedase kooli olemasolu, loomulikult võimalus käia trennis või huviringis, loomulikult võimalus külastada muuseumeid ja teatreid. See kõik on tehtav, sellele raha leidmine ei ole ületamatult keeruline ja mis peamine, ilma selleta kõigele muule raha leidmine on mõttetu.
Niisiis, probleem number üks on iive, lahendus on: maha homo- ja transideoloogia, toetame emasid, isasid ja nende väikeseid põnne nii palju kui on vaja, nii kaua kui on vaja. Kui me seda õigel viisil teeme, siis pöörame oma sündimuse kasvule ja oleme saja aasta pärast mitte miljoniline rahvas, vaid kahe miljoniline!
Mõistagi ei piisa ka kahest miljonist, et olla peremees oma põlisel kodumaal, kui me ei suuda kontrollida immigratsiooni. Maailmas elab lõpuks kaheksa miljardit inimest. Kordame üle: me ei nõustu massiimmigratsiooniga. Ja kordame üle: Eestisse toimub praegu massiimmigratsioon. Massilisem, kui kunagi varem meie ajaloos. Mitte ainult ei kasva hirmuäratava kiirusega moslemite hulk meie kodumaal, mitte ainult ei ole plahvatuslikult kasvanud mustast Aafrikast pärit sisserännanute hulk, meie põhimass tuleb nii, nagu nõukogude okupatsiooni ajal idast. Slaavi riikidest. Kogu oma hüsteerilise slavaukrainatamise retoorika varjus, mida Reformierakond meile viimased kolm aastat on pähe määrinud, on nad samal ajal tegelenud kõige ulatuslikuma venestamisega, mida me olene näinud alates Karl Vaino või Stalini ajast.
Me lükkame kategooriliselt tagasi mõtteviisi, nagu oleks eestlaste välja vahetamine meie põlisel kodumaal kuidagi põhjendatav majanduslike argumentidega. Tööjõupuudus või ka majanduskasvu ergutamine ei saa olla põhjuseks Eesti üle ujutamisel võõra rahvaga. Meie majandus peab kohanema olemasoleva tööjõu võimalustega ja olemasolev tööjõud tuleb kohandada meie majanduse vajadustega. Ning siin peab riik olema aktiivseks abiliseks, pannes haridussüsteemi tööle vastavalt meie majanduse vajadustele, mitte ohverdades rahvusriiki ja ainsat eestikeelset kohta maailmas kellegi lühiajalisele kasumisoovile. Kõigele lisaks, me ju teame, et jutt tööjõu vajadusest on jultunud vale. Mitte keegi ei soovi Eestisse tuua kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu ehk luua kõrgepalgalisi töökohti. Sellele pole ka mingit takistust. Sisse soovitakse tuua justnimelt madala kvalifikatsiooni ja madala palgaga tööjõudu. Sest see jagab ühiskonnas rikkust ümber töövõtjatelt tööandjatele, kuna võimaldab lakkamatult suruda alla palka nii immigrantide hulgas kui siinsete põliselanike jaoks, jättes nii rohkem raha tööandjale. Harimatud, kultuuritud ja agressiivsed lihttöölised Aafrikast, Kesk-Aasiast või slaavi riikidest on viimane asi, mida Eesti vajab!
Annan siinkohal selge lubaduse: kui valija meid peaks võimule aitama, siis mitte lihtsalt ei keera me immigratsiooni kinni, me keerame selle ka tagasi. Kõik, kes on alates 2016. aasta immigratsioonireeglite lõdvendamisest Eestisse tulnud, peavad siit lahkuma. Me hakkame võõraid deporteerima, kui vaja, siis massiliselt.
Muidugi, tavalist inimest teeb murelikuks, see, et tema silme all muutub ta võõraks omal maal. Aga igapäevaelus pigistab siiski lakkamatult üha raskemaks muutuv majanduslik toimetulek. Mäletate kõik seda hirmsat kisa, mida reformierakondlased tegid, kui EKRE oli valitsuses, langetas makse, kütus maksis alla euro liitrilt, elekter oli alla nelja sendi kilovatilt ja majandus kasvas? Küllap ikka mäletate. Meid süüdistati selles, et me võtame võlgu, ajame riigieelarvet defitsiiti, kulutame reserve. Kõik see oli muidugi vale. Ainus aasta, mil me suurelt laenasime ja eelarve oli defitsiidis, oli 2020 ehk koroona-aasta. Ja juba siis oli selge, et kriitika oli parimal juhul ekslik, halvimal juhul võlts ja valelik. Järgnevad aastad on seda ainult kinnitanud. Koroonakriisi ajal külmutasime riigi kulutused, võtsime laenu, et aidata tööturgu ja ettevõtlust ning alandasime makse, et soodustada majanduskasvu. Tulemuseks oli Euroopa kõige väiksem majanduslangus 2020. aastal ja Euroopa kiiremaid majanduskasvusid 2021. aastal. Koos majanduskasvuga tuli ka maksulaekumiste kasv ning eelarvedefitsiidi kiire taandumine. Kogu selle ilusa ja hea majandus- ning rahanduspildi nö rääkisid või pigem röökisid koledaks reformierakondlased. Mäletate kõik seda juttu, mida hakkasid reformikad rääkima, kui meie valitsus oli kukutatud: et nüüd nemad hakkavad eelarvet korda tegema ja võlgu elamist lõpetama. Kuidas see neil välja kukkus? Noh, alates 2022. aastast on majandus olnud languses. Igal aastal, mil Reformierakond on olnud valitsuses on Reformierakonna peaministri, rahandusministri ja Riigikogu rahanduskomisjoni juhi kindlate kätega suurenenud riigi võlakoormus miljardi ja pooleteist miljardi vahemikus, riigi võlakoormus on kasvanud viie aastaga kahekordseks, kasutusele on võetud nii haigekassa kui töötukassa reservid, keeruliseks ja ebaefektiivseks on aetud senine maksusüsteem ning takkatippu tõstetud kõiki makse. Teisisõnu, Reformierakond on teinud kõike seda, mida ta lubas tulla ära hoidma ja milles ta kõiki teisi kogu aeg süüdistab. Ning eelarve tasakaalu jõudmist ei ole kusagilt paista. Vastupidi, nüüd, mil Euroopa Liit lõdvendas eelarve reegleid isegi enam ei teeselda, et kavatsetakse tasakaalu jõuda.
Kuhu see raha siis kõik läheb? Meil ei ole tuluprobleemi. Riigi tulud suurenevad hoolimata kahanevast majandusest igal aastal väga jõuliselt. Aga kulud suurenevad veel kiiremini. Meil on kuluprobleem. Jah, loomulikult tuleb kärpida. Nii bürokraatiat kui ebaefektiivseid tegevusi. Aga ka kärpimisega tegeleb liberaalne režiim valelikult ning korruptiivselt. Meile üritatakse sirge näoga selgeks teha, et kraapides kokku mõni miljon väikekoolide ja laste huvihariduse pealt, võttes ära mõnisada tuhat koduste emade tervisekindlustuse lõpetamisega, jättes tegemata teede hooldamise, suudetakse tasakaalu viia enam kui miljardiline puudujääk. Häbiväärne valetamine. Ei, nõrgemate ehk laste, emade ja suurperede käest ära võtmise asemel tuleb lõpetada ära suur varastamine. See, mis meid pankrotti viib on rohepööre. 2,6 miljardit meretuulikutele. 300 miljonit maismaale. 5 miljardit Rail Balticule. Me maksame juba täna juhitamatute energiatootjate subsideerimiseks aastas üle 100 miljoni euro. Me maksame sadu miljoneid eurosid aastas ideoloogilistele MTÜ-dele, kes teevad meile homoideoloogilist ajupesu, transideoloogilist koolitööd, käivad ettevõtjate ja riigiga kohut, et sulgeda igat tootmisüksust, mida vähegi saavad, ostavad maksumaksjatelt saadud rahaga poliitilist teenust lobistidelt, et noodd veenaks poliitikuid veel rohkem raha andma neilesamadele ideoloogilistele MTÜ-dele. Kui me vaatame, kui suur on meie riigieelarve defitsiit – umbes poolteist miljardit aastas – ja paneme sinna kõrvale kliimapoliitika, MTÜ-de korruptsiooni ja muidu bürokraatliku raiskamise kulud, siis see ongi umbes poolteist miljardit aastas. See tuleb ära kärpida, mitte väikekoolid, huviharidus, teedehooldus või terviseteenused.
Meile etendatakse suurt teatrit nimega „kes pakub suurema protsendi riigikaitse kulusid“. Loomulikult peame me panustama riigikaitsesse, vajadusel rohkem kui seni. Aga ärme lase end lollitada protsendimaagial. Küsimus ei ole mitte protsendis, vaid selles, mida, kui palju ja kui kiiresti me vajame. Fakt on see, et viimane uus võimekus, mille Eesti sai, oli rannakaitse võimekus ja see otsustati ära EKRE valitsuses oleku ajal. Fakt on ka see, et hoiatasime 2023. aasta alguses, et me ei tohi õhinapõhiselt ja entusiastlikult ära anda oma relvi, laskemoona, pioneerivarustust Ukrainasse, sest see jätab meid kaitsetuks. Kulub aastaid, enne kui saame asenduse ja asendamine saab olema kordades kallim, sest nõudlus ja inflatsioon on löönud hinnad lakke. Rääkimata sellest, et vahepeal oleme kaitsetud. Siis süüdistati meid nagu ikka putinismis, aga mina küsiks, kes see tegelik Kremli käsilane on: kas see, kes relvitustab Eesti ja ajab meid pankrotti, või see, kes näeb probleemi ette, hoiatab selle eest ja pakub alternatiivseid lahendusi? Lahendus ei ole ajada taga riigieelarves tootemiks kujunenud protsenti, vaid hankida kohe kõik vajalik, luua kohe kõik uued võimekused, katta see kulu aga riigikaitse laenuga ning muuta laenu tagasimakse riigikaitse kulu osaks järgmisteks aastakümneteks. Sel viisil saame kõik, mis meil vaja on kohe kätte, hoiame riigikaitsekulu ühiskonnale ja majandusele talutavas määras – umbes kolme protsendi kandis. Me pakkusime seda lahendust välja 2020. aastal valitsuses, 2021. aastal opositsioonis ja uuesti 2022. aastal kui algas Ukraina sõda. Kedagi ei huvitanud, euroreeglid ei lubanud!
Aga protsendist veel: Kui majandus kasvab ja SKP on suurem, siis saab sama protsendi eest oluliselt suurema summa kulutada, kui majanduslanguse käes ära kärbunud SKP võimaldab. Selle tõttu on valelik ja eksitav tänase valitsuse hiigelsuure kaitsekulu protsendiga tuututamine. Meil võiks olla vabalt väiksem protsent, kui meil oleks suurem ehk jõukam majandus ja summa oleks ikka sama suur või suuremgi.
Kuidas saada jõukam majandus? Nagu Trump ütles: majanduse võti on odav energia! Ja me teame, kuidas saada odavat energiat. Meil on vaja lükata pikema jututa kõrvale rohešarlatanid, kes noolivad miljardilisi subsiidiume ja liikuda lihtsa kuid väga tõhusa plaaniga. Järgmised kaks-kolm aastakümmet teeme odavat elektrit põlevkivist, selle aja jooksul ehitame tuumajaama, mis annab meile odavat elektrit sajandi jagu. Põlevkivielekter on meid teeninud sada aastat, ta ei ole meid ära mürgitanud ega maailma põlema pannud ja tänasel päeval on tema tootmine puhtam kui kunagi varem. Ta on kalliks aetud maksude, lõivude, piirangute ja regulatsioonidega. Ehk riigi otsustega. Piisab, kui tulevad teistsugused poliitikud, teevad teistsugused otsused ja elekter on taas sama odav, nagu ta oli viis aastat tagasi, kui EKRE võimul oli. See annab meie kodumajapidamistele aastas enam kui miljardi jagu vaba raha kulutada asjadele, millega oma elu paremaks teha. See annab meie ettevõtetele aastas teise miljardi jagu vaba raha, millega investeerida tootmisse ja tootlikkusse, maksta paremaid palkasid, saavutada sisendhinna arvelt turul konkurentsieelist. See paneb meie tööstuse ja majanduse mürinal käima, tekitab korralikke töökohti, kasvatab palkasid, eksporti ja maksutulu.
Meie majanduspoliitika teine sammas on maksualandused. Paari viimase aasta jooksul on end parempoolseks nimetavad parteid teinud Eestis maksutõuse pooleteist miljardi euro jagu aastas. Käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, aktsiisimaksu tõus, maamaksu tõus, automaks ja ettevõtluse tulumaks – kõik see on teinud eesti inimesi vaesemaks, eesti ettevõtteid konkurentsivõimetuks, kütnud inflatsiooni ja surunud maha majanduskasvu.
Annan selge lubaduse: Kui valijad meid uuesti võimule aitavad, tühistame kõik Reformierakonna valitsuse ajal tehtud maksutõusud ning uued maksud. Automaks kaob esimesest päevast! Muud maksutõusud samuti! Makse tuleb alandada, mitte tõsta. Me ju teame muu maailma kogemusest, me oleme seda ise teinud ja näinud ka siin Eesti: maksude alandamine toob majanduskasvu, majanduskasv toob maksulaekumiste kasvu. Kui me liidame sellele raudse käega läbi viidavad kärped kliimapöörde ja mtü-tamise vallas, siis pole kahtlust, et lahendame korraga kaks reformikate jaoks üle mõistuse käivat probleemi: saavutame majanduskasvu ehk inimeste jõukuse kasvu ning samaaegselt riigieelarve tasakaalu. Ja teeme seda kõike, tehes ära vajalikud investeeringud riigikaitsesse.
Vaadake ja õppige. Ja ärge kunagi enam seletage, et „teil pole lahendust!“ Ikka on, meie lahendus algab lihtsalt käpardite minema löömisest võimutüüri juurest.
See aga nõuab erilist südikust ja sitkust. Näeme ju, kui tugev on ringkaitse, mis hoiab liberaalset režiimi võimul. Eesti ei ole siin kuidagi erandlik. Läänemaailm liigub väga kiiresti demokraatia lõpu suunas. Süvariik on päris ja ta on halastamatu. Kui meil ei õnnestu lõpetada jõuametite, uurimisorganite ja prokuratuuri aina avalikum ja jultunum sekkumine poliitikasse, oleme me väga varsti tagasi samasuguses ühiskonnas, kust me 35 aasta eest põgenesime. On tähelepanuväärne, et need, kes kõige rohkem räägivad õigusriigist, on kõige usinamad õigusriigi likvideerijad. Õigusriik tähendab kõige lihtsamalt ära seletatult seda, et seadused kehtivad kõigile võrdselt ja kogu aeg ühesuguselt. Et see, mis on kuritegu pagari puhul, on kuritegu ka ministri või politseijuhi puhul. Et see, kui miski pole kunagi olnud kuritegu, ei saa muutuda kuriteoks lihtsalt sellepärast, et nii on hea võtta rajalt maha võimule ebamugavaks muutunud inimesi.
Kert Kingo mõisteti süüdi asjas, mille kohta prokuratuur oli varasemalt väljastanud kirjaliku kinnituse, et sellises asjas kriminaalset midagi ei ole. Karistati tingimisi vangistusega teo eest, mille puhul kõik teised riigikogu liikmed on seni jäänud karistamata. See ongi õigusriigi lõpp, kui EKRE saadikule mõeldakse käigu pealt välja kriminaalasi milleski, mis kellegi teise puhul ja kunagi varem pole olnud kriminaalasi. Kersti Krachti solgutati neli aastat kriminaalasjas selle eest, et ta tegi oma tööd. Täitis erakonna valimislubadusi. Aitas koroona ajal eesti ettevõtteid. Sundis ametnikke tööle. Kõike seda peab prokuratuur korruptsiooniks, rahapesuks, mõjuvõimuga kauplemiseks. Õnneks naeris kohus selle kõik välja. Kohus purustas prokuratuuri väited justkui müünuks EKRE mingit poliitilist hüve. Samas mõisteti Kracht ikkagi süüdi toimingupiirangu rikkumises, kuna ta oli varem saanud õigusnõu advokaadibüroolt, millelt rahandusministeerium võttis hiljem hankega õiguslikku analüüsi. Õigusbüroo valiti välja ministeeriumi rutiinse hankeprotsessiga, Kracht ei osalenud hankeülesande koostamisel, meeskonna moodustamisel, võitja valimisel või tulemuste kinnitamisel. Kuid ta viibis ministeeriumis paaril koosolekul ja lisati paari meilivahetusse, kus teemat arutati. Sellest piisas, et talle määrata tingimisi vangistus.
Prantsusmaal võetakse justiitsputšiga rajalt maha kõige populaarsem opositsiooni juht presidendivalimistel, kusjuures põhjus on praktiliselt sama, nagu Kert Kingol – väidetav kuluhüvitiste väärkasutus. Kas pole mitte huvitav kokkusattumus? Rumeenias võetakse justiitsputšiga rajalt maha juhtiv opositsiooniline presidendikandidaat. USA-s üritati – ja jõuti päris lähedale – et võtta justiitsputšiga rajalt maha juhtiv opositsiooni presidendikandidaat ning kui see ei õnnestunud, üritatakse praegu viia läbi justiitsputši, et takistada tal valitseda ehk viia ellu poliitikat, millel on küll rahva mandaat, kuid mille vastu on üdini korrumpeerunud süvariik. Saksamaal käib rida kohtuprotsesse, mille eesmärk on keelustada juhtiv opositsioonierakond AfD. Opositsioonipoliitikuid vahistatakse lihtsalt valitsusvastaste poliitiliste seisukohtade avaldamise pärast nii Saksamaal kui Suurbritannias.
See on muster. See muster on üle-euroopaline. Me näeme, kuidas jõuametuid ja justiitssüsteem on rakendatud opositsiooni tagakiusamise, mahasurumise ja likvideerimise teenistusse. Sellele tuleb vastu hakata.
Ma luban, et kui valijad aitavad meid võimule, lõpetame ära võimu kuritarvitamise süvariigi poolt. Eesti vajab põhjalikku justiitsreformi. Kaadrid otsustavad kõik. Tänane prokuratuur tuleb võimust joobnud jupijumalatest tühjaks lüüa, võimu kuritarvitanud prokurörid ise kohtu alla anda. Jõustruktuurid tuleb ümber formeerida ning allutada tegelikule demokraatlikule järelevalvele. Kogu ühiskonda oma terrori all hoidev Kõikenägev kuri silm tuleb välja torgata, seadustega tuleb keelata kõige ja kõigi jälgimine, pealtkuulamine, andmebaasides sobramine ja salajaste andmekogude pidamine. Kui kohtud jätkavad liberaalse režiimi poliitilise prostituudi rollis, tuleb riigikogu otsusega kõik kohtunikud ametist vabastada ning ameteid ükshaaval uuesti täitma hakata.
Kaalul on Eesti vabadus. Kaalul on meie põhiseaduslik kord. Oleme jõudnud sinnani, kus põhiseaduslikud institutsioonid, mis peaks tagama, et kodanike põhiseaduses ette nähtud õigused ja vabadused oleks kaitstud, on kujunenud nende vabaduste likvideerijateks. Õiguskantsler ei kaitsnud Kert Kingot poliitilise kriminaalasja eest, vaid näägutab veel takka prokuratuuri valelikke süüdistusi õigustades. President ei kaitsnud riigikogu opositsiooni valitsusparteide jõuvõtete eest ja kuulutas välja kõik seadused, mis olid läbi surutud protseduurireegleid rikkudes. Rikkudes nii põhiseadust ja õigusriigi toimimist. Riigikohus ei kaitsnud poliitilist vähemust ehk opositsiooni põhiseaduse ja riigikogu kodukorra rikkumiste eest, nõustudes küll, et seaduseid on rikutud, kuid see oli põhjendatud, kuna valitsusel ehk võimul oli nii vaja. Ainuüksi selle otsuse eest tuleks kogu tänane riigikohtu koosseis tootvale tööle saata.
See kõik võib tunduda tavakodanikule, kes on mures oma töökoha ja maksmata arvete pärast pisut kauge või abstraktne. Aga ta ei ole. Vastupidi. On nii, nagu Donald Trump ütles enda justiitstagakiusamise kohta: kui nad saavad seda teha mulle, saavad nad seda teha igaühele. Kui Eestis on võimalik justiitsputšiga muuta valitsust, muuta Riigikogu fraktsioonide koosseise, takistada seaduste vastu võtmist või kuulutada ilmselged seadusrikkumised omade poolt seaduslikuks, siis ei ole kellegi õigused ja vabadused kaitstud. Me oleme olukorras, kus põhiseaduslikud institutsioonid ise on muutunud ohuks põhiseaduslikule korrale. Sellist Eestit me ei taha.
Üks oluline asi veel. Kui keegi arvab, et pea õlgade vahele tõmbamine, vait olemine, võimuga kaasa jooksmine päästab ta hammasrataste vahele jäämisest, siis ta eksib rängalt. Totalitaarne võim ei hooli. Ta on tujukas. Ta ei hoia ka omasid. Ta ei jäta meelde varasemat lojaalsust, kui sa tõrkuma hakkad. Ei. See ei ole lahendus, kui üritad olla nähtamatu või mängid surnut. Vastu tuleb hakata. Neil peab olema halvem, kui meil. Neid on vähem, kui meid. Neil pole mingit tegelikku toetust, erinevalt meist. Nad kardavad, erinevalt meist.
Nii me Eesti vägevaks teemegi! Julgelt. Südikalt. Ühte hoides. Õiget ja valet ära tundes. Õigluse ja õiguse eest seistes.
Küsite, kes me? Eks ikka EKRE – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Mitte keegi teine peale meie ei oska, ei taha, ei suuda Eestit parema homse teele pöörata. Sest ükskõik, mis on probleem, lahendus on alati üks – EKRE!
Eesti eest!
Martin Helme, EKRE – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees