Esmaspäeval oli Riigikogus arutamisel EKRE fraktsiooni arupärimine justiitsminister Liisa Pakostale Eesti vanglate väljarentimise kohta, mille järel tegi kokkuvõtte saalis kuuldust EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme.
“Lõpp oli nii tore, et tegelikult oli see kapitulatsioon. Kunagi, kui Eesti 200 tuli, rind kummis, rääkis ta pikast plaanist ja personaalsest riigist ja siis rääkis sellest, kuidas ametnikud laiavad Eestis liiga palju ja ametnike võim on liiga suureks jäänud. Ja nüüd mis me saame teada?
Mis te arvate, et me ei tea, et see Priit Kama on rääkinud aastaid kõikidele ministritele, kes talle ette jäävad, kuidas hakkame nüüd neid kohti müüma. Enne seda on olnud ministreid, kellel on hoolimata kõigest olnud nii palju oidu, et nad ei ole sellesse lõksu läinud ja on lükanud kohe kõrvale. Aga näe, lõpuks tuli uus poliitika ja pikk plaan ja kõik, mis ametnikule laua peale pannakse, õhinapõhiselt hakatakse tegutsema, jooksma kohe. Ja sinna juurde tuleb muidugi intelligentsi solvav jutt sellest, kuidas muidu meil tuleb asjale peale maksta.
Muide, mul on teile uudis, lugupeetud minister: riik ongi selline asi, millele tuleb peale maksta. Riik ise ei tooda mingisugust rikkust juurde, ainult kulutab seda rikkust, mida teised toodavad. Aga see on vajalik lihtsalt. Vangide kinnihoidmine müüride taga on vajalik, sellel on kulud, me lepime sellega. Sõjaväe pidamine, politsei pidamine on vajalik. See on kulu, aga me lepime sellega. Tulla meile rääkima sellist juttu siin, et kas te saate aru, muidu on vaja raha maksta maksumaksjal, kui meil vangid on! See on intelligentsi solvav. Eks midagi see räägib muidugi ka selle rääkija enda intelligentsist.
Oleks tahtnud saada natuke sisukamaid vastuseid. Ausalt öeldes on see, ma ei tea, see ei ole enam skolastika, see on minu arust lolli mängimine, kui me räägime, et ei, meil ei toimu läbirääkimisi, meil toimuvad eelkonsultatsioonid. Konsultatsioonid võivad ka olla läbirääkimiste osa. Nii et tegelikult selle asemel, et seletada, et konsultatsioonid on, aga läbirääkimisi ei ole, oleks võinud rääkida, mida seal konsulteeritakse, ja võib-olla ma oleksin saanud oma küsimuse asemel midagi muud küsida, kui et peaks välja pressima ilmselgeid, lihtsaid asju.
Vähemalt saime teada, et konsultatsioonid käivad Hollandi ja Rootsiga. Mis on nende kahe riigi ühisnimetaja: massiimmigratsioon koos Inglismaaga. Millal muutusid Hollandi vanglad liiga väikeseks ja enam sinna kuidagi ei mahu ära? Eks ikka siis, kui massiimmigratsiooni tagajärjel kuritegevus plahvatas ja enam ei ole võimalik Mohammedeid ja Abdullah’sid kuskile mujale toppida. Vanglad ajavad uksest-aknast välja, pritsivad.
Ja eks nad siis otsivad lahendusi. Näete, leidsime Ida-Euroopast lollikesed, kes on nõus klaashelmeste eest oma riigi ära rüüstama. Pikk plaan! Võtame aga sealt meelsusvange ja võtame sealt terroriste ja võtame sealt suvalisi muid igasuguseid tegelasi ja paneme siia ja sinna juurde. Ja räägime sellest, kuidas me veel raha teenime! Popsid on võimul: me teenime raha, mõtelge! Me rendime oma vanglaid välja, me teenime raha! Ja kõik, mis sellega kaasneb, sellest on ükskama, küll keegi teine pärast klaarib.
Esiteks, mul on teile lihtne palve. Ärme nagu hakka rääkima sellest, kuidas vangla väljarentimine on majanduslik kasu, senikaua, kuni te ei ole isegi mitte võimelised aru saama, et sellega kaasnevad muud ühiskondlikud kahjud ja ka neid on võimalik rahaga hinnata. Kui me tassime Tartusse kümneid, ehk isegi sadu terrorismitaustaga moslemeid, keda hakkavad sugulased külastamas käima – teate, nad avastavad, et kuskil on riik nimega Eesti ja seal on veel võimalik tänaval kõndida niimoodi, et iga nurga peal ei proovita sind läbi otsida, kas nuga on kaasas või ei ole nuga kaasas. Seal on nagu põhimõtteliselt võimalik kõiki tappa suvaliselt kergemini kui Inglismaal või Hollandis.
Ei ole vaja neile inimestele tutvustada Eestit. Ei ole neid vaja siia kutsuda, ei ole vaja arvata, et see meile kasu toob! Lihtsalt ei ole vaja! Ei ole vaja nende sugulastes tekitada teadmist, kuidas saada Eestisse ja mismoodi siin elatakse. Ei ole vaja! See on kahju ja seda kahju on võimalik rahas mõõta, aga see kahju on ka see, kui me vaatame ükskõik millist Lääne-Euroopa riiki, eriti kui me vaatame Prantsusmaad, eriti kui me vaatame Hollandit või Rootsit või ka Inglismaad, siis see kahju on inimeludes. Seal tapetakse iga päev põliselanikke sellepärast, et me kõik oleme avatud ja sallivad.
Ja eriti kõrva kriipis muidugi jutt sellest, kuidas meil ei jää mitte midagi muud üle, kui me peame need vanglakohad välja rentima, sest meil on kulu, mida me ei suuda katta. Ma võin tuua näiteid Eesti omavalitsustest, väikestest omavalitsustest, kus pannakse koole kinni. Noh, meil on Metsküla kool ja sealsamas vallas pannakse teisi koole ka veel kinni. Ja omavalitsuse juhtidel on hirm naha vahel, et aasta pärast toimuvad valimised, võimule tulevad teised jõud, kes need koolid uuesti lahti teevad ja nad on otsustanud, et lükkame igaks juhuks koolimaja buldooseriga pikali. Siis ei ole kooli, mida uuesti avada. Pärast meid ei saa keegi enam seda viga parandada.
Kui teil on mure, et meil on liiga palju tühje vanglakohti, saatke buldooserid peale. Vähemalt ükski teine valitsus pärast teid ei saa sinna mingisugust kahtlast elementi sisse tuua. Teil ei ole ühtegi mõistlikku mõtet valitsuses olles, mitte ühtegi! Jumala eest, minge minema!”