Mõtlesin korra pöörduda presidendi poole, et ta ei kinnitaks uusi katastroofiministreid ametisse, aga siiski mitte. Esiteks ei ole presidendil põhiseaduse järgi diskretsiooni otsustada, kas ministreid ametisse kinnitada või ei. Täna tahaks, et ta takistab Karmen Jollerit, Hendrik Johannes Terrast või Igor Tarot, mõne aja pärast tõmbab kriipsu peale kõigile EKRE ministritele, nagu tahtis teha Kersti Kaljulaid. Seda õigust põhiseadus presidendile lihtsalt ei anna.
Selle eest peaks meil olema terve rida sisemisi poliitilisi korrektsioonimehhanisme, et koroonakorruptandid, deitimisdiletandid, roheoportunistid või Moskvas Putini ajal koolis käinud tüübid ei saaks ministriteks.
Esimene filter peaks olema igal inimesel endal sees. Ministri töö on raske! Või noh, peaks olema, eeldusel, et seda tööd päriselt teha. Päevad on pikad, teemad on keerulised (olete kunagi üritanud eurodirektiivi ja selle lisasid lugeda?), press ametnike, huvigruppide, lobistide, enda erakonna ja koalitsioonikaaslaste poolt lakkamatu. Kõik tahavad lakkamatult midagi (peamiselt raha), vahet pole, mis valdkonnas oled. Vastutus on tegelikult suur. Ja isegi, kui poliitiline vastutus on sõnakõlks, siis peksa saab kõigi asjade eest ikkagi minister. Ja lõpeb karjäär tavaliselt halvasti.
Enne sellise ameti vastu võtmist peaks iga inimene enda sees ikka korralikult läbi kaaluma, kas ta saab sellega hakkama. Mida ta tahab nende loetud kuudega, mis ametis ollakse, saavutada? Kellele ta selles toetub? Kuidas ta mõõdab õnnestumist ja ebaõnnestumist? See pole lihtsalt nii, et oo, mulle sõitis must mersu treppi ja kantsler näitas uhket kabinetti ja küll ma hakkama saan. Elu on näidanud, et suur osa ei saa, üldse kohe mitte.
Teine filter peaks olema parteiline. Iga partei juht peab mõistagi arvestama jõujoonte ja ambitsioonidega erakonna sees, kuid lõppkokkuvõttes tegema otsuseid, pidades silmas erakonna kasu või kahju. Minister on täidesaatva võimu esindaja. Ta läheb asju ära tegema. Kui ta läbi kukub või teeb neid asju nii nagu näiteks Jürgen Ligi, et õitseb keset enda tekitatud lägamerd, siis ta toob erakonnale kahju rohkem kui kasu. Kui ta tekitab skandaale, ei vii ellu erakonna valijatele antud lubadusi, jätab lihtsalt totaka mulje, siis tõmbab ta erakonna mainet alla ja nõrgestab erakonna positsioone.
Normaalne juht ei tohiks nimetada ametisse inimesi, kes on ette teada, et tulevad läbikukkumised. Praegu see juhtus. Mis paneb küsima, et kas mitte polnudki eesmärk mõned ambitsioonikad, kuid silmapaistvalt nõrgad parteisisesed konkurendid läbi kõrvetada edutamisega. Küüniline, aga efektiivne erakonnapoliitika. Kahjuks käib meie kõigi normaalse elu arvelt.
Kolmas filter peaks olema peaminister. Tegelikult on see ikkagi peaminister, kes valitsust juhtima peab ja kellel on siiski õigus öelda koalitsioonipartneritele “ei”, kui talle tuuakse mõni silmapaistvalt problemaatiline nimi ministrikandidaadiks. Valitsuse kogu töö kannatab, kui mingid valdkonnad on taandatud klounaadiks. Siis kukubki välja lendav tsirkus, nagu Kristen Michaliga on juhtunud.
Kahjuks oleme näinud, et Michal ei võta kogu oma valitsuse puhul mitte kunagi mitte mingit vastutust. Alles oli tal ministriks pronkssõdurit armastav kremlimeelne, Reformierakonda see ei seganud. Nii nagu ei seganud teda Jürgen Ligi naistemõnitamine. Ega tegelikult seganud ju ka Yoko Alenderi tuulikukorruptsioon ja valetamine. Michali valitsuses on nii, nagu selles jazziloos – Anything goes! Kui ikkagi järjest pannakse ametisse inimesi, kes mitte ühegi parameetri järgi sinna kuidagi saada ei võiks, siis tekib taas küsimus, et mis see tegelik eesmärk on? Siis ongi ju tegemist tankistidega, kellel on ülesanne raha kantida, lobistidele teeneid teha, omadele ametikohti luua. Tühja sellest valitsemisest, rotti tuleb panna, kuni veel kannatab!
Üks filter on veel. See on parlament. Seal istuvad inimesed, kes veel aasta tagasi tagasivalimise peale ei mõelnud, laske meil valitseda! Aga nüüd hiilib üha sagedamini ligi selline ebamugav, närviline murelikkus. Eesti 200 kaob täielikult, Reformierakonna pinkidest pooled vähemalt, sotsidel pole ka midagi paremaks läinud (ehki väga palju halvemaks ka mitte). Lisaks muidugi kõik need jooksikud aknaalused, kellel poliitiline rada on täitsa sohu läinud ja lõpp hakkab kätte jõudma. Need kõik kannatavad ükskõik milliseid skandaale, ükskõik millist häbi, nemad ei kõiguta valitsust ega tee ühtegi liigutust, mis võiks tuua kaasa näiteks erakorralised valimised.
Nii olemegi olukorras, kus tegelikult on selgelt näha, et mitte ükski enesekorrektsioonimehhanism, mis peaks tagama, et Eestis valitsus koosneks siiski enam-vähem normaalsetest ja kasvõi natuke kompetentsetest inimestest, ei tööta. Kui poliitiline kultuur on hävitatud, et saaks teha homo”abielu”, automaksu, kütta miljardeid kliimašarlatanidele ja veel rohkem miljardeid sõjatööstusele, et mehitada kohtud, prokuratuur ja jõustruktuurid võimuerakondade vastaseid taga kiusama, siis põhiseadus ei aita enam. Kui ükski kirjutamata reegel ei kehti, siis kirjutatud reeglid ka mitte ja ongi õudne.
Lohutus on see, et see õudus ei kesta kaua. Mida räigemaid otsuseid tehakse, seda suurema pauguga see süsteem lõhki läheb. Meie, normaalsete asi, on olla valmis siis lahendusi pakkuma.
Martin Helme, EKRE Riigikogu fraktsiooni ja erakonna esimees