Kolmapäevases Riigikogu infotunnis oli põhiküsimuseks korruptsioon kaitsevaldkonnas ja peaminister Kristen Michal pidi vastust andma ka EKRE fraktsiooni esimehele Martin Helmele.
Martin Helme: “Mina arvan, et see on korruptsioon. Mina arvan, et Eesti inimestelt on raha varastatud. Mina arvan, et inimeste lahtilaskmisest üksi ei piisa, inimesi tuleb hakata ka kinni panema. Valitsus ei ole siin käitunud vastutustundlikult, võtnud poliitilist vastutust, toimub suurejooneline kinnimätsimine.
Ja selle kõige taustaks, et raamistust anda, siis see, mismoodi Reformierakond – peaminister Michal ja kaitseminister Pevkur – on hävitanud Eesti inimeste kaitsetahet, hävitanud Eesti inimeste usaldust riigi vastu, hävitanud Eesti mainet rahvusvahelisel areenil, on ikka päris õudne. Ja lisaks sellele, me kõik teame, et Reformierakond taob endale kogu aeg vastu rinda sellega, kuidas me aitame Ukrainat ja oleme kõige tublimad Ukraina aitamisel. Nüüd tuleb välja, et Ukraina aitamise jutuga on tegelikult Ukrainal vaip alt ära tõmmatud ja selle rahaga on aidatud hoopis iseennast ehk Ukrainale on hoopis karuteene tehtud.
Loota, et see asi nüüd vaikselt niimoodi kuhugi ära veereb – noh, ma luban, et seda ei juhtu. Sa enne vastasid siin Reinsalule, et sina said teada sellest asjast siis, kui see avalikuks tuli. Aga lubage, ma tuletan meelde, et avalikuks tuli riigikaitserahade kaos aasta tagasi, kui Riigikontroll avaldas oma eelmise raporti. Ja siis rääkisid nii kaitseminister Pevkur kui ka peaminister Michal meile väga rahustavat juttu, sihukest spetsialisti tooniga juttu, kuidas väikesed probleemid on. See oli nagu kommunism ja kolhoosi kord, et väikesed probleemid on, aga süsteem on hea ja kõik läheb paremaks ja küll kõik korda tehakse. Aasta jõudis mööda minna ja asi läks halvemaks.
Mina tahaksin ikkagi aru saada, millal peaminister poliitilise vastutuse võtab, sest ei ole niimoodi, et ametnikud või ministrid lasevad Eesti kõigi aegade kõige suuremal korruptsiooniskandaalil muudkui kerida ja peaminister teeskleb, et temasse see ei puutu.”
Täiendavas küsimuses rääkis Martin Helme taustast täpsemalt: “Ma tegelikult küsisin, millal peaminister võtab vastutuse selle laga, kaose ja raha kulutamise eest valesse kohta või varastamise eest, mis meil toimunud on. Sellele ma vastust ei saanud.
Ja opositsioon ei loo segadust, opositsioon loob selgust. Tänu opositsiooni survele on meil ikka väga palju rohkem arusaamist sellest, kes millal mida otsustas ja mis summades.
Mulle tundub, et ma olen kuskil mingisugusesse ajaluupi sattunud. Me oleme eelmises aastas uuesti tagasi, kui täpselt sama juttu räägiti, et tuleb korda teha ja ma andsin korralduse ja nüüd hakkame tegema ja siis on aasta otsa mööda läinud. Kuhu me oleme jõudnud?
See ei ole ainult välisraha. Välisraha on 672 miljonit, millest siis enam-vähem 10% ehk 70 miljonit on kadunud või vasakule läinud. 27 välislepingust seitse on probleemsed ehk kohtus. Eile siin meile üritas Pevkur seletada, et mõni võibki viltu minna. Ma tahaks teada, kus see valulävi siis on tänasel valitsusel, Pevkuril ja Michalil? Kui palju siis võib varastada? 10%, praegu paistab. Kas see on see, millega teie olete nõus, või on tegelikult ikkagi niimoodi, et midagi ei tohi varastada? Mulle tundub, et teie meelest see 10% on täitsa okei.
Aga 300 miljonit on Riigikontrolli hinnangul Eesti enda varadest, Eesti enda riigikaitselistest laovarudest arvele võtmata, 60 000 ühikut, 300 miljoni eest on nii-öelda kadunud. See ei ole ainult välisraha. Nüüd on kõige suurem probleem. Pevkur, hea küll, sai ametist vabaks, Kuusk sai ametist vabaks. Keegi tema pärast ei nuta. Ainus probleem on see, et talle makstakse selle käki eest, mille ta tegi, 54 000 eurot maksumaksja raha veel, soe käepigistuslahkumise eest. Aga asemele lähevad ju inimesed, kes need skeemid on teinud.
Asemele lähevad Herem, Palm ja Salm, kes panid käima selle rahajõe, siis läksid Milremi ja Frankenburgi seda raha saama ja nüüd tulevad tagasi sellest pöörduksest, hoolitsema selle eest, et selgust ei saaks. Meil on dokumendiahelad kadunud, dokumente ei saa tuvastada, välislähetusi ei saa tuvastada, kes millal otsustas, ei saa tuvastada. Parlamendiga ei ole jagatud seda materjali, meile antakse mingisugused paberid, mis on üleni mustaks värvitud. Mingisugust selgust ei ole loonud. Aga kinnimätsimine käib.
Miks nimetatakse uueks ministriks kinnimätsija ja millal võtab peaminister selle kõige eest vastutuse?”