20.05.2016
martin helme
Inimvihkajad on taas hoos. Sedapuhku on meile ette pandud Istanbuli konventsioon, mis reklaamteksti järgi peaks aitama vähendada naistevastast vägivalda, tegelikult on aga vägivald laste, terve mõistuse ja loomulikkuse vastu. Aga proovi sa seda selgitada, kohe tabab sind salliva vikerkaarevärvilise koalitsiooni ühe kõige raevukama segmendi mürgist nõretav ropp sõimu- ja laimuvaling ning mõistlikud argumendid püütakse matta hüsteeriatooniga korrutatud radikaalfeministlike loosungite alla, millel pole päris eluga mingit pistmist. Aga argumendid Istanbuli konventsiooni vastu on kaalukad.
Alustame sellest, et tegemist on meie kultuuriruumi jaoks võõra probleemipüstitusega. Konventsioon on eelkõige suunatud islamimaailma naistevastaste praktikate vastu. Naiste kliitori ära lõikamise keelustamine? Meil, Eestis? Palju seda juhtunud on viimase saja aasta jooksul? Ei olegi! Ja kui peaks juhtuma, siis on selle vastu olemas meil piinamist ja kehavigastusi karistavad paragrahvid karistusseadustikus.
Ehk siis: pole olemas mingit põhjust reguleerida konventsiooniga asju, mida me juba oleme Eesti oma seadustega paika pannud.
Pigem ahendab konventsioon meie suveräänsust ja tegevusvabadust küsimuste siseriiklikuks lahendamiseks siinseid olusid arvestades ning on asendustegevus keerulises olukorras olevate naiste reaalsele abistamisele. Mingi lepinguga liitumine võimaldab rääkida, kui tublid selle toetajad on, kui väga nad naistest hoolivad ja nende eest hoolitsevad ja selle jutu varjus ei paista siis ehk välja, et reaalseid tegusid ei ole ega tule – polegi vaja, meil on ju konventsioon!
Suurem probleem on aga selles, et konventsioonis esinevate õigete ja vajalike põhimõtete vahele on sokutatud täiesti pöörased ja radikaalsed feministliku ideoloogia eesmärgid, mis on kõige otsesem rünnak traditsioonilise perekonna, soorollide ja inimeste loomuliku identiteedi vastu.
Kõige karjuvamad näited on konventsiooni artiklid 12 ja 14, milles (diplomaatilises keeles) öeldakse, et traditsioonilised soorollid ongi juba naistevastane vägivald ning konventsiooniga liitunud riigid võtavad endale kohustuse asuda välja juurima „kombeid, traditsioone ja tavasid“, mis tuginevad „naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele“.
Maakeeli: mehelikkus ja naiselikkus tuleb ühiskonnast välja juurida, emadus-isadus samuti, pulmakombed, naistele istumise pakkumine või ukse avamine tuleb välja juurida. Selle saavutamiseks võtavad konventsiooniga liitunud kohustuse rakendada vajalikke meetmeid „muudatuste propageerimiseks naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratud käitumisviiside“ välja juurimiseks.
Kuidas? Artikkel 14 ütleb, kuidas. Sellega võtab Eesti endale kohustuse „lülitada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, mittestereotüüpsete soorollide küsimusi käsitlevad õppematerjalid ametlikesse õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel“.
Teisisõnu, unustage ära, et Eesti ise saab otsustada, mis on või ei ole meie õppeprogrammides. Ajalugu, eesti keel ja kirjandus – tee vabaks äärmusfeministlikele doktriinidele! Vanemad ei taha? Ei huvita, rahvusvaheline leping kohustab! Lapsed ei taha? Kelle asi, meestevihkamise püha üritus on uut ja paremat homset ehitavatele sallivuslastele ja feministidele lastest alati tähtsam olnud.
Arvate, et õpetajate terve mõistus ja haridusministeeriumi ametnike tõrksus säästab meid sellest? Arvake uuesti, kodanikujulgus astuda vastu sallivusrünnakule on avalikus sektoris haruldane juba praegu, oodake veel vihakõne kriminaliseerimine ära ja meil ongi vaikiv ajastu. Ja otsige üles uudised Rootsist või Suurbritanniast, kus justnimelt juurutatakse hariduse igal tasandil mittestereotüüpseid soorolle ning sunnitakse lasteaias poisse kandma seelikuid ning tüdrukuid mängima poiste mänge. Jõhkramat laste isiksuse väänamist on raske välja mõelda, ja kui peaks keegi protestima, on vastus varnast: konventsioon kohustab!
Veelgi tõsisemalt tuleb suhtuda aga Istanbuli konventsiooni artiklitesse 60 ja 61, mis ütlevad, et edaspidi on asüüli saamise aluseks sooline diskrimineerimine. Artikkel paneb paika, et tulevikus tõlgendatakse pagulasseisundiks seda, kui toimub sooline diskrimineerimine või tagakiusamine. Tegelikku tagakiusamist polegi vaja, piisab „kardetavast“ tagakiusamisest soolisel alusel.
Seega ei olegi poolel Aafrikal või moslemimaailmal vaja enam päriselt olla sõjapõgenik või usuliselt tagakiusatav (nagu Lähis-Idas kristlased on), piisab, kui mõni neegrinaine ütleb, et ta kardab, et teda ähvardab koduvägivald ja pagulasstaatusest pole võimalik keelduda. Miljardist aafriklasest ja miljardist moslemist täpselt pooltel on Istanbuli konventsiooni alusel õigus saada pagulaseks ilma mingit muud põhjust omamata, kui see, et nad on naised kolmandast maailmast.
Ja nii elu lõpuni, sest konventsiooni artikkel 61 ütleb, et pagulasnaisi ei tohigi kunagi tagasi saata sinna, kus on oht, et neid sooliselt diskrimineeritakse. Naisi „ei saadeta sõltumata nende staatusest või elukohast ühelgi tingimusel tagasi mis tahes riiki, kus nende elu võib olla ohustatud või kus neid võidakse piinata või ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada“. Mis te arvate, kas kividega surnuks loopimine on ebainimlik ja väärikust alandav karistus? Šariaadi all on see tavapraktika.
Mis te arvate, palju on Aafrikas riike, kus naise elu „võib olla“ ohustatud? Palju neid on Aasias? Mis te arvate, millal need riigid turvalisteks ja võrdõiguslikeks muutuvad? Ja kas seesinane konventsioon aitab neid ühiskondi ka tegelikult?
Seega võtab Eesti endale kohustuse võtta vastu iga naine, kes Aafrikast või moslemimaailmast meieni jõuab ja ühtlasi ka kohustuse neid mitte kunagi kodumaale tagasi saata. Asja teeb muidugi veel „toredamaks“ fakt, et oleme liitunud ühe teise konventsiooniga, mis lubab siinolevatel pagulastel perekondade ühendamise sildi all tuua järgi oma lähisugulased, seda juba soost sõltumata.
Niisiis üritatakse meie ühiskonnale teha kohustuslikuks lastelt soolise identiteedi välja juurimine ja piiramatus arvus neegrinaiste maaletoomine. Mida on sellel kõigel pistmist eesti naiste kaitsmisega koduvägivalla või palgalõhe eest? Kas see konventsioon aitab juurde tekitada ainsagi nõustaja naiste varjupaikades, loob juurde ainsagi politseipatrulli, mis läheb koduvägivalda takistama? Loomulikult mitte. Küll aga aitab ta veelgi vähendada nende meeste hulka meie ühiskonnas, kes kasvavad üles selge teadmisega: naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid!