“Täheldasin huvitavat fenomeni. Silmagi pilgutamata lastakse liugu EKRE eelmise siseministri tööl piiri välja ehitamisel ja piirivalve tugevdamisel ja samal ajal itsitatakse totakalt, et ei nemad tea, mis oli see Mart Helme “suur plaan”, kirjutab EKRE esimees Martin Helme kommenteerides võimukõnelusi, kus kolmandal päeval jõuti julgeoleku- ja välispoliitikani.
“Plaan oli see, mida te lubasite jätkata. Muide, Mart sai selle plaani eest nii opositsioonilt kui meedialt mõnitada ja sõimata. Paistab, et mõlemale on see plaan nüüd ootamatult meeldima hakanud. Näeme head näidet sellest, et kui valed inimesed ajavad õiget asja, siis see pole ikkagi õige asi!”
Päris huvitav oli see loogika, et kui senise valitsuse teemad tekitasid üle terve laia ilma kohutavat kahju ja piinlikkust, siis tulevase valitsuse puhul seda muret ei ole.
Ajakirjaniku küsimusele, et kas see siis ei määri Eesti mainet, kui pool valitsusest on korruptsioonikahtluse erakond ja läbirääkimisi veab riigi vara kuritarvitamise pärast lahkuma sunnitud eksminister, saime kuulda, et “eks siis tuleb selgitada”. See on vist küll mingi uusim avastus, et selgitamisega saab sisepoliitilise müra välismaal ära neutraliseerida. Kahju, et sedasinast leiutist ei olnud varem avastatud! Oleks nii palju mainekahju jäänud olemata! Või näeme siin hoopis näidet sellest, et kui õiged inimesed teevad valet asja, siis see polegi vale asi?
Ja muide, tuleb välja, et me oleme Euroopa Liidus sama kaaluka sõnaga riik, nagu Saksamaa. Võin seda omast käest kinnitada, ma panin ükskord ühel rahandusministrite kohtumisel ühe veto ja täitsa rahulikult jäi otsus vastu võtmata, kuigi Saksamaa kangesti tahtis. Kahjuks Jüri Ratas tühistas mu veto juba järgmisel päeval.
Muidugi, kui jutt läheb üleeuroopaliste maksude, rohepöörde ja digipöörde peale, siis pole järgmisel valitsusel ka mingit kunsti olla Saksamaaga võrdne, sest nagu ma aru saan, kavatsevad nad kõigele ainult poolt olla. Nii, et meil ei tekigi võimalust katsetada, kuidas see võrdsus toimiks, kui oleks vaja Eesti eest seista.”