03.12.2018
Võimust kümne küünega kinni hoidev ja rahvusriiki lammutav poliitiline kartell püüab Indrek Tarandist vormida märtrit. Süüdimatult ja valelikult üritatakse jätta muljet, nagu oleks esmaspäeval kaks ja pool tundi kestnud meeleavaldus riigikogu ees olnud totaalne ja vägivaldne korralagedus.
Ei vasta tõele. Tarandi poolt provotseeritud intsident kestis kokku mõned minutid. Nii enne kui pärast seda kulges kõik emotsionaalselt, kuid rahulikult. Väide nagu ei oleks korraldajad ehk EKRE suutnud üritusel korda tagada on samuti vale, sest korda olid tagamas nii turvafirma kui politsei. Ka Tarandi poolt vallandatud konflikti lõpetas turvameeste kiire sekkumine ja huligaani üleandmine politseile.
Tarandi apologeedid väidavad, nagu oleks poodiumile roninud Tarand sealt alla tõugatud või suisa maha rebitud. Taas vale. Juba mõnda aega rahva hulgas provotseerivalt käitunud Tarand trügis ühel hetkel poodiumile ja rebis ise mikrofoni minult just kõne alustamisel. Ürituse koordinaator Urmas Espenberg püüdis küll mikrofoni kätte saada, kuid selle vältimiseks hüppas Tarand ise lavalt maha.
Maas olevat Tarand jalust maha niidetud ja teda jalgadega peksma hakatud. Vaadake videot! Kähmlus käib endiselt mikrofoni pärast, mida lõugav provokaator kuidagi loovutada ei taha. Just selle rüseluse käigus Tarand kukubki ning siis lohistatakse teda paar sammu mööda maad ja ta saab ühelt lähedalseisnult ka kerge jalatonksu tagumikku. Seejärel sekkubki juba turvamees, kes Tarandi püsti tõstab ja minema viib. Edasi läheb miiting tavapärases rütmis. Rääkida õõvastavast vägivallast ja maaslamaja jalgadega peksmisest on selge (aja)kirjanduslik liialdus.
On absurdne kõige selle juures süüdistada Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda vägivallale õhutamises. Nimetame asju õigete nimedega: kõik see on lihtsalt paaniline poliitiline ärategemine. Taoline käitumine paljastab Eesti poliitilist kultuuri mürgitava kahepalgelisuse ja topeltmoraali.
Sotsid, kes korraldasid kogu oma juhtkonna tasandil planeeritud ja vägivalda kasutava katse takistada kodanike poliitilist meeleavaldust, mõistavad hukka poliitilise vägivalla ja hirmuõhkonna?! Ometi kasutavad nad omale kuuluva siseministeeriumi asutust, et korraldada klaperjaht seaduserikkumist takistavatele inimestele, jättes samas menetlemata kaebuse seaduserikkumise osas.
Ent sotsid sotsideks, nad on näidanud, et samad võtted, millega suruti läbi kooseluseadust, sobivad neile suurepäraselt ka immigratsiooni mahitamisel. Et sellega läheb kaasa peaminister, on juba palju kahetsusväärsem, sest ta on otsustanud rahva arvamuse väljendusvabaduse panna sõltuvusse provokaatorite heatahtlikkusest.
Oleme seda vasakpoolsete taktikat läänes nüüdseks piisavalt näinud: konservatiivide üritusi ei saa korraldada, sest vasakradikaalid lähevad sinna märatsema. Selle asemel, et tagada riigi poolt ürituste turvalisus, keelab vasakpoolne võim üritused rõõmsasti ära. Ratase käitumine annab märku, et oleme Eestis samal rajal. Et sel teemal võtab kõrgendatud valenoote aga ka vabariigi president, on lubamatu ning meenutab 2015. aasta Vao süütamist, kui samuti nii peaminister kui president näpuga EKRE peale näitama hakkasid. Küsiksin siinkohal: kes siis ikkagi eestlasi hirmutab? Kes valetab? Kes ühiskonda lõhestab?
Tegelikult tahan mina siinkohal näpuga näidata hoopis presidendi, peaministri, välisministri ja kõigi teiste kartellipoliitikute peale, kes on järjekindlalt rahvast üle sõitnud. Nii kooseluseadusele, maksutõusule kui ka rahva enamusele vastuvõetamatule ÜRO rändepaktile rohelise tule näitamisega. Just siit on tõusnud rahva ärritus tasemele, kus see väljapurskamiseks väljundit otsib.
Muide, kui rääkida vihakõnest, siis alles äsja saatis Tarand Facebookis ühe tuntud eesti muusiku, kes väljendas vastumeelsust migratsioonile, p…e ja lubas talle “molli anda”. Aastapäevad tagasi lubas ta sealsamas Facebookis natsionaliste kuklalaskudega hukkama hakata ning pisut kaugemas minevikus ähvardas kommareid ahju ajada. See meie kahepalgelist presidenti, peaministrit ja kogu loost profiiti lõigata püüdvaid sotse aga muidugi ei häiri. Nagu mitte ka meie väidetavalt vaba ja erapooletut ajakirjandust.
Teeme lõpetuseks ühe mõtteharjutuse. Kas keegi kujutab ette, et mina tungiksin samamoodi nagu Tarand meie miitingul mõnel sotside üritusel lavale, väänaksin Jevgeni Ossinovskil jõuga mikrofoni käest, kukuksin räuskama, keelduksin organiseerijate korraldusi täitmast j hakkaksin mikrofoni äravõtjatega kähmlema?
Esiteks ei kujutaks minu puhul keegi taolist stsenaariumi ilmselt ette, ent teiseks võime kindlad olla, et minust peavoolu meedia märtrit ja kangelast tegema ei hakkaks. Kujutan juba ette värvikaid pealkirju: Helme märatses sotside miitingul! Helme peksis teda korrale kutsuma tulnuid rusikate ja jalgadega! Helme muutis sotside rahumeelse ürituse vägivaldseks! Helme teguviis oleks võinud viia inimohvriteni! Igaüks, kes on veidigi enda vastu aus, saab isegi aru, et ei ajakirjandus, politsei ega poliitiline eliit näeks sel juhul probleemi põhjustajat ürituse korraldajas, vaid ikka selle segajas. Et mõistetaks kindlalt ja resoluutselt hukka sellised poliitilise mudataseme võtted. Et õigustataks karme võtteid taolise korrarikkuja tegevuse otsustaval lõpetamisel. Ja õigesti tehtaks. Et mõõdupuud poliitikute ja parteide tegevuse hindamisel on sedavõrd erinevad, saab mõtlevaid inimesi ainult veelgi rohkem üles ärritada.
Praeguseks on Tarand oma väidetavate peksjate kohta teinud politseile avalduse. Meie avalduse on politsei menetlemata jätnud. Hästi, teeme uue, sest paragrahve, mida Tarand rikkus, on mitmeid. Eks vaatame, kui õigusriik on Eesti. Kas õigust mõistetakse faktide, ajakirjanduses avaldatud valede ja propaganda alusel või süvariigi tellimusel. Siinkohal väärib muide märkimist, et mitmed juristid on pakkunud ennast tasuta meid abistama. Ka see kõneleb millestki.
Ja lõpetuseks. Milleks sotsidel ja Tarandil, aga ilmselgelt ka nende selja taga seisval süvariigil kogu seda jama vaja oli? Muidugi mindi lööma mitut kärbest ühe hoobiga. Kõigepealt tulevad süüdistused vägivallas, sellest järgmine samm on ühe demokraatliku ja populaarse partei suhtes erimeetmete kasutamise õigustamine. Päevapoliitiliselt oli aga vaja fookus rändelepinguga liitumisele heakskiidu andmiselt nihutada millelegi muule. Just selleks vajati huligaanist provokaatorit ning tema poolt korraldatavat skandaali.
Jah, sõbrad. Poliitikas, nagu me teame, on vähem käike kui males. Ja seekord kasutati üht kõige iidsemat ja kõige primitiivsemat. Millele meedia, nagu sellistel puhkudel ikka, pidigi hoogu juurde andma.
Martin Helme,
EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees